• Eluke

    Varahommik rabas

    Mul on juba päris pikalt mõlkunud meelel mõte minna rabasse päikesetõusu vaatama. Lihtne asi tegelikult, aga kuidagi ei ole end kokku võtnud, et ära teha. Nüüd juuli alguses mõtlesime sõbrannadega, et mis seal ikka – lähme. Ärgata kell pool kolm öösel ei tundunud just kuigi köitev, eriti minusugusele unimütsile, aga mis seal ikka. Vahel harva võib ju öö vahele ka jääda.

    Reede hommikul kell kolm olin sõbranna maja ees. Olime veel vahetult messengeris kirjutanud ja üle kinnitanud, et ikka lähme, sest eelmisel õhtul näitas ilmaäpp hommikuks vihma ja kuigi me ei ole suhkrust tehtud, siis sellisel juhul oleksime tol konkreetsel hommikul minemata jätnud. Vihmast ei olnud aga haisugi. Kui kell tiksus juba üle kolme, muutusin veidi ärevaks. Miks Eval ometi nii kaua aega läheb? Saatsin talle veel ka sõnumi, et ootan maja eest. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistada, sest Evat ei tulnud ega tulnud. Evake oli aga suutnud selle poole tunniga magama jääda. Ei olnud midagi, kiirelt kark alla ja minek.

    Päike pidi tõusma 4:22, aga kuna sõita tuli kuskil üle tunnikese – läksime Meenikunno rappa – siis aimasin, et päris päikesetõusuks ei jõua. No ja siis tee peal avastasime, et üks suur tee on kinni ja tuleb üldse kuidagi ringi sõita ehk siis õigeks ajaks jõudmine muutus juba lootusetuks. Aga sellest ei olnudki midagi, sest ilm oli nõnda sombune, et nagunii ei oleks midagi näha olnud. Samas oli hästi paks udu, mis muutis kogu elamuse veelgi maagilisemaks ja tegelikult lõppkokkuvõttes oli ikka päris lahe.

    Muidugi ei olnud me ainukesed inimesed, kes mõtlesid varahommikul omadega rappa minna ja sestap ei saanudki me kohe laukasse ujuma minna. Tehniliselt muidugi oleks saanud, sest laugas oli suur ja lai, aga eestlane juba kord on selline, et kui keegi ette jõuab, siis lähed eemale ja ootad. Nii me jalutasimegi edasi ja sõime hommikust. Pärast tagasi rabalauka juurde jõudes olid teised eestlased minema läinud ja plats puhta meie päralt. Vesi oli nii soe ja mõnus, et ei tahtnudki välja tulla. See oli tõesti elamus omaette. Kella kaheksaks jõudsime koju tagasi ja saime tööpäevaga alustada.

    Selline hommikupoolik siis, mis ilmselt jääb tükiks ajaks meelde. Aga las pildid ja video räägivad enda eest.

  • Eluke

    Juuni

    Vaatasin üks päev siin blogis ringi ja endal on nii tore vanu postitusi lugeda ja pilte vaadata. Seega mõtlesin, et teen kuu kaupa väikese kokkuvõtte endale mälestuseks. Kui mõtlen tagasi, mis juunis üldse toimus, siis ega väga ei mäletagi, aga pilte vaadates meenub, kui palju toredaid hetki tegelikult oli.

    Meil Heleriga on mingi teema sirelitega. Nii väga ootame aega, mil nad õitsema hakkavad ja kuidagi märkamatult ühel hetkel avastad, et nad on ära õitsenud ja see maagiline aeg on läbi.
    Kodulinn on mul ilus.
    Käisime kolleegidega kokteilikoolitusel ja saime ise erinevaid jooke valmistada. Hästi tore oli. Ja joogid olid ka väga maitsvad.
    Ma olen ise hakanud müslit tegema. Nii hea. Minu arust palju maitsvam kui suhkrut täis poemüsli.
    Juunikuu möödus jalgpalli EMi tähe all. Vahepeal, kui oli kolm mängu päevas, ei jõudnudki eriti muud teha kui jalkat vaadata. Mina olen aastaid hoidnud pöialt Saksamaale, kel paraku sel turniiril ülemäära hästi just ei läinud. Mis seal ikka.
    Juunikuu kohta sai päris palju rannas käidud.
    Armsal Eval oli sünnipäev.
    Kinkisime Heleriga Evale vinüülimängijale kõlarid. Ta oli väga rõõmus. Ja need sobivad ta korterisse väga hästi.
    Eva on muidu suur kokkaja-küpsetaja, aga oma sünnipäevaks ta ei jõudnud kooki küpsetada Seega naersime, et see sünnipäev jääb meelde kui poekoogisünnipäev.
    Lapsena arvasin, et pojengid on vanainimeste lilled ja pidasin imelikuks kui neid kingiti. Olid need ju kõigi vanaemade hoovides ja seega tundusid kuidagi tavalised. Nüüd on need ühed mu lemmiklilled.
    Käisime Heleriga Rõuges ja me kuidagi olime nii hetkes, et unustasime pilti teha. Mul ongi sealt kaks pilti. See ja siis järgmine.
    Juuni on nii äge, sest siis on ju lõpetamiste aeg. Järgmine aasta on siis loodetavasti ka minu lõpetamine.
    Kusjuures mul on juunikuust päris palju autoselfisid. Ju siis oli palju autoga sõitmist.
    Kuna elu on nii kiire olnud, siis on lugemine kuidagi tagaplaanile jäänud. Aga püüan juulis rohkem pingutada, et selleks aega võtta.
    Eva sai rõdule kiige üles ja nüüd on seal kohe eriti mõnus.
  • Eluke

    Suvesoe

    Tere-tere-tere ja head uut töönädala algust. Neile, kes praegu puhkavad, head puhkust. Sel suvel oleme küll saanud ikka korralikku suvesooja nautida ja paistab, et saame veel. Loodetavasti ka siis, kui mul augustis puhkus on. Vesi on peaaegu igal pool nii soe, et võibki ujuma jääda. Nagu Vahemeres suvel. Kusjuures esimest korda elus on mul sel suvel tekkinud tedretähnid. Üsna õrnalt, aga siiski. Nii veider.

    Käisime sõpradega nädalavahetusel festivalil Võnge. Mõnus on linnast eemale saada, olla niisama, nautida head muusikat ja seltskonda.

    Täna alustas järjekordset hooaega mu lemmik Tõrva raadio, kus ka minul mitu saadet eest vedada. Kel mahti, siis kuulake, kuidas noored raadiot teevad ja mis nad kõnelevad. Kuulata saab siit.

    Aga egas midagi. Panen mõned pildid nädalavahetusest. Kusjuures me olime kuidagi nii hetkes, et pilditegemine ei tulnud isegi meelde, seega ega mul eriti olegi pilte sellest nädalavahetusest.

    Signe tegi mulle ilusa patsi. Mis sa palavaga ikka teed, kui istud puude varjus ja punud patsi.
    Hommikusöögi vaade.
    Naersime Heleriga, et oleme nagu sealt filmist “Midsommar”
    Suvi on ikka maailmamõnusaim aeg. Lähed jalutama ja märkad, kuidas metsaalune punetab. Need metsmaasikad olid küll nii magusad. Võibolla seepärast ka, et ise korjasime.

  • Eluke,  Jutustamised

    Õnnehormoonid

    Teate, ma pean iga päev endale meelde tuletama, et ongi suvi käes. Minu jaoks algab suvi alati esimese juuniga ja lõppeb 1. septembriga. Ja kui praegust ilma vaadata, siis ei ole kahtlust, et suvi tõesti on käes. Ma iga aasta nii hirmsasti ootan suve ja sooja ja vabadust, mis sellega kaasneb. 

    Eelmisel nädalavahetusel esitasingi viimase kodutöö ära, mis tähendab, et magistri esimene aasta on tehtud. See omakorda tähendab, et pool magistrit sai läbi. Ja sellest esimesest aastast rohkem kui poole oleme olnud kaugõppel. Alguses oli päris imelik Zoomi või BBB vahendusel õppida, aga inimene harjub kõigega. Mõnes mõttes oli isegi mõnus, et sai otse voodist loengusse minna. Muidugi kursakaaslasi oleks tahtnud rohkem näha ja loengute vahel nalja teha, aga mis seal ikka. Ehk järgmine õppeaasta. 

    Tegelikult on ikka päris väsitav küll töö- ja koolielu omavahel ühildamine. Aga see on seda väärt ja ma pole kordagi kahetsenud, et edasi õppima läksin. Õppida on lahe! Eriti, kui saad seda ägedate inimestega koos teha. Ja magister on ikka teistmoodi kui baka. Kasvõi selles osas, et õppejõud võtavad meid kui kolleege, mitte kui endast madalamaid, kes midagi ei tea. Üldse meil on nii toredad õppejõud ja kokkuhoidev kogukond. 

    Olen ka esimese vaktsiinisüsti saanud. Juuli alguses saan teise ja tahaks loota, et seejärel saab juba veidi vabamalt hingata. 

    Pärast pooleteise aastast pausi liitusin eile uuesti Myfitnessiga, sest minu puhul on fitnessist asi kaugel, pigem on tegu fatnessiga. See kodus passimine ei ole hästi mõjunud ja viimane aeg end kätte võtta. Kodus üksi minust erilist trennitegijat paraku ei ole. Tegelikult mulle ju meeldib trenni teha, aga kõige raskem osa ongi end trenni kohale vedada. Samas, kui koolist on puhkus, siis ei olegi mul ju oma õhtuid millegi kasulikuga sisustada, niiet miks mitte uuesti trenni vihtuda. Kusjuures raske on ka otsustada, millisesse trenni minna. Liiga palju valikuid ajab pea sassi 😀 Igatahes täna tegin esimese trenni üle päris pika aja. Myfitnessi järgi polnud ma suisa 500 päeva trennis käinud, tegelikult eelmine sügis käisin vahepeal jooksmas ja jalutanud olen ka hästi palju, niiet päris voodis lamanud ei ole kõik see aeg. Igatahes nagu ma aimasingi, siis trenn vallandab minul tõesti hulganisti õnnehormoone ja pärast on tunne nii hea. Isegi, kui trenni ajal on vahel oksemaik suus.

    Egas midagi. Püüan vähem kui poole aasta pärast uuesti endast märku anda.

  • Mõtisklus

    Võrreldes võrreldamatut

    Kui ma olin 14, oli mul kogu elu planeeritud. Ma teadsin täpselt, millal peaks kõrgharidust tõendav diplom käes olema, millal oma kodu, millal abieluranda sõudma, millal lapsed tulla võiks. Ütleme nii, et mitte miski pole läinud nagu ma planeerisin. Tõele au andes, siis ega ma seda nüüd nii pingsalt ka plaaninud. Lihtsalt 14-aastaselt tundus, et kui kümne aasta pärast tanu all pole, jääd vanatüdrukuks. Kõik. Finiito. Elu läbi. 

    Üldse tundusid toona kõik 30-aastased kuidagi nii täiskasvanud ja elutargad. Ma ei tea, kas asi on selles, et tollal saadigi varem täiskasvanuks ja tänapäeval vastupidi ollakse kauem lapsed, aga kui ma vaatan on sõpru, kes on 30-aastased, siis mõned neist on sama eksinud, kui kümme aastat tagasi. Kuigi kõik käivad tööl, on selles vägagi edukad ja osad elavad pereelu, siis ikkagi otsitakse jätkuvalt ka seda müstilist oma teed. Ma vist ei tea kedagi, kes täie kindluse juures väidaks, et jah, mina tean täpselt, mida elult tahan. Mulle veidi tundub, et vanasti ei olnud seda otsimist nii palju, tuli lihtsalt ellu jääda nende võimalustega, mis olid.

    Pean tunnistama, et senimaani on mul täitsa kena elu olnud. Vaatamata sellele, et ma ei ole üldse seal, kus ma end teismelisena selleks ajaks arvasin olevat. Näiteks ei osanud ma mõelda, et veel 28-aastaselt ülikoolis õpin. Ideaalis oleks pidanud mul magistrikraad juba ammuilma käes olema. Kusjuures ma olen väga rahul, et alles nüüd uuesti õppima asusin, sest praegu on mul tagasi tulnud see tuhin, et oh, kui põnev on koolis käia ja õppida. Pärast bakat olin ma väsinud. Mõned aastad sai töö tehtud ja nüüd siis uue hooga. Sellest aga kunagi hiljem. Ma ei oleks mitte kunagi osanud aimata, et elu mulle sellised sõbrad ette veeretab, sellised seiklused ja üldse sellise elu. Ma olen väga tänulik, mis sest, et see erineb totaalselt mu ettekujutusest. 

    Isegi, kui olen üldjoontes oma eluga rahul ja täitsa õnnelik ka, siis vahel, kui on halvem tuju, tuleb küll teatav enesehaletsus peale. Eriti, kui vaatan ümberringi, mida teevad minuga sama vanad või mõned aastad vanemad inimesed. Mõnel naisel on mitu last; valmistab perele ainult orgaanilistest koostisosadest söögikordi (see on kusjuures kõige suurem müsteerium, kuidas nad kõik nii hästi süüa valmistama õppisid)  ja manitseb teist ema, kui see julgeb oma lapsele krõpsu anda; teeb tööd; loeb iga nädal mõne „Sõda ja rahu“ paksuse raamatu läbi; kuulab inspireerivaid podcaste, on kursis kõigi päevauudistega ja jõuab neid veel oma sotsiaalmeedias kommenteerida, vahel isegi mõnega vaidlema minna, sest mis see Kats siis plärab, et tema maski ei kanna; ehitab maja ja elab üldse ideaalset pereelu. Loomulikult on neil ka vahel raske ja siis nad panevad endast üles #meigivaba selfi ja kirjutavad juurde, et päevad ei ole vennad. Ja siis olen mina, kes ma heal juhul enne hommikust veebikoosolekut jõuan juuksed ära kammida…

    Kindlasti tahab keegi nüüd kisama pista, et see on fassaad, need naised näitavad oma elu ideaalsemana, kui see on. Aga teate, ma ei usu. Väikeste kirjanduslike liialdustega loomulikult, aga vabalt võib nii olla. Mõned inimesed lihtsalt ongi nii tegusad ja jaksavad justkui kõike. Imeinimesed. Ja isegi, kui see kõik on fassaad, siis ma ei süüdistaks neid, sest kammoon, see on sotsiaalmeedia, kus nad enda elu presenteerivad. Seda peab ise automaatselt kriitilisema pilguga jälgima, sest teadagi, et kõik ei ole alati nii nagu meile presenteeritakse. Aga see ei oma lõpuks tähtsust. Mina ise olen loll. Loll seetõttu, et ma võrdlen võrreldamatut, siga ja kägu. Ma ei saa end kõrvutada nende naistega, sest me elame niivõrd erinevat elu. Kui nemad on peamiselt pereinimesed, siis mina olen vähemalt praegu rohkem karjäärile keskendunud. Ja ei ole õiget ega valet. Inimesed valivadki sellise tee, mis neile sobib. Pealegi on inimestel ellu astudes juba niivõrd erinev stardipakk. Ei saa omavahel kõrvutada jooksma õppijat olümpiavõitjaga.  

    Mina olen mõelnud, et kahekümnendad eluaastad on selleks, et laduda vundament edasiseks eluks. See on aeg olla isekas, elada endale, õppida ennast võimalikult hästi tundma ja üldse hästi palju õppida ja areneda. Ja õppimise all ei pea ma silmas seda, et loed eneseabiraamatuid ja võtad osa mõnest veebiseminarist, vaid reaalselt ikka hariduse omandamist. Muidugi saab ka hiljem, aga ma räägin suunast, mille mina olen valinud. Loomulikult ei peagi kõik inimesed ülikoolis käima, aga mind ajab iga kord muigama, kui lahtise peaga inimene väidab, et tal ei ole kõrgharidust vaja, sest ta saab selleta ka hakkama. Absoluutselt saab. Aga ülikool on nii palju muud, kui lihtsalt mingid teadmised selleks, et tööelus edukas olla. See annab teatava analüüsioskuse ja oskuse luua analüüsikategooriaid. Muidugi saab end ise ka arendada, aga see ei ole päris see. Tavaliselt need, kes ülikoolihariduse kahtluse alla seavad, on pigem ka need, kes ei ole ise seal käinud. 

    Ma olen nüüd pool aastat jälle ülikoolis käinud ja selle ajaga ma olen nii palju edasi arenenud. Uskumatu, mida professionaalne juhendamine teeb ja kuidas õpitut saab päriselus rakendada. Näiteks oli mul aine „Loo jutustamine“, misjärel vaatan ma seriaale ja filme hoopis teise pilguga ja olen iga kord hämmingus, kuidas ma varem sellistele detailidele tähelepanu ei osanud pööranud. See on kõigest üks näide, aga jah, ma tõesti fännan õppekava, millel õpin. 

    Loomulikult ei peagi kõik inimesed head haridust omandama, aga minu jaoks on see oluline. Ma tahan olla oma tulevastele lastele eeskujuks ja näidata, et on oluline olla pühendunud ja töökas, mitte oodata, et asjad ise juhtuksid ja sülle kukuksid, vaid näha oma unistuste nimel vaeva. Loomulikult ainuüksi see, et ülikoolidiplom taskus on, seda ei taga, aga hea hüppelaua annab see küll. Kui ise vähegi oled asjalik inimeseloom. Meie vanematel selliseid võimalusi ei olnud nagu meil praegu. Seega kasutagem seda head aega, milles elame. 

    Jah, mu elu ei ole läinud üldsegi mitte nii nagu ma planeerisin. Aga samas ei osanud ma ka arvata, et võiksin kunagi inimesena nii palju kasvada ja areneda. Seega mul ei ole kahju, et asjad omasoodu läksid. Sest reaalsus on niivõrd palju parem, kui ma iial unistadagi oleksin osanud. Ja kuna ma olen loomu poolest optimist, siis olen veendunud, et elu saab ainult veelgi paremaks minna. 

  • Jutukesi elust

    Armastuse andega Anne

    Ilmselt me kõik armastame oma vanemaid ja vanavanemaid. Aga kuidas on mõni inimene nõnda eriline ja hea, et temast mõeldes tuleb alati naeratus näole ning helgus ja kergus hinge. Isegi pikalt juureldes ei suuda leida ühtegi viga, sest kõik vead muutuvad tema puhul voorusteks – nõnda hea inimene see vanaema Anne. 

    Oma nimest ei saanud ta kunagi sotti. „Anne – mis nimi see on. Pole mul ju ühtegi erilist annet,“ sõnas ta. Oli küll. Anne anne oli panna tundma kõik inimesed enda ümber armastatult. Vanaema ja vanaisa koduuks oli alati kõigi jaoks valla ja nii ei möödunud päevagi, mil keegi poleks ootamatult külla sattunud. Kas niisama juttu puhuma või oma muresid kurtma. Inimesed tundsid end oodatuna ükskõik, mis kell nad üle ukseläve astusid. Ja see ongi suurim anne – tekitada inimestes tunne, et nad ei ole üksi, neist hoolitakse, neid armastatakse. Seepärast armastati ka Annet. 

    Vanaemal oli ikka kombeks jumalat tänada, et sündis pärast sõda. Kuigi ega elu polnud ka siis lihtne, ei tulnud vähemalt karta, et keegi tuleb ja su endaga kaasa viib või sõda üle taluõue käib. Saada polnud siiski suurt midagi. Kui vanaema ema linna läks, istusid pere lapsed, keda oli viis tüdrukut, künka peal ja üksteise võidu kissitasid silmi, et ema ometi juba silmapiirile ilmuks. Kes teda silmas, pistis kohe jooksma, et esimesena vastu jõuda. Mitte sellepärast, et igatsus nõnda suur olnuks, vaid seetõttu, et ema tõi alati linnast kõigile lastele kaasa suhkrutüki. Üks oli tal aga lisaks ja selle sai endale see, kel oli kõige teravam silm ja väledamad jalad. Üks kord üks, teine kord teine. 

    Vallatud juuksed ja vallatu meel

    Juuksed olid vanaemal uhked: pikad ja paksud. Isegi nii pikad ja paksud, et nendega oli kogu aeg üks häda ja vaev, sest ei tahtnud teised mitte taltsalt paigal püsida. Nii siis otsustas vanaema isa, et juuksed tuleb maha lõigata. Anne aga ei tahtnud loobuda oma ilusatest juustest ja tormas küüni taha peitu, kust isa ta siiski üles leidis. Nuttis ja palus mis jaksas, aga kasu polnud sest miskit. Küll ta oli õnnetu. 

    Nii nagu juuksed, polnud ta ise ka lapsena kuigi taltsas. Kooli ajal meeldis tallegi koerust teha. Kuna endal enam pikki juukseid polnud, sidus ta eesolevate tüdrukute patsid kokku. Nii, et kui õpetaja neist ühte küsis ja too püsti kargas, tuli teine kaasa. Oi, ta sai õpetaja käest pragada ja viivuks oli ka puna palgeil. Küll aga ununes see häbi juba järgmiseks koerustükiks.

    Üht teadis Anne kindlalt: maale tema jääda ei taha ja nii koliski ta Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahelt linna. Kõigepealt Pärnu, kus töötas ühes kalatehases. Hommikust õhtuni tuli seal kala rookida vaatamata asjaolule, et Anne ise kala ei söönud. Ei kaladega töötades ega ka mitte kunagi hiljem oma elus. „Enne tulgu nälg, aga kala mina suu sisse ei võta,“ ütles ta ikka. 

    Kuna kalahais oli talle niivõrd vastumeelne, ei pidanud ta kaua sel töökohal vastu. Pealegi tahtis ta vanematekodule lähemale kolida. Nii saigi temast väikeses Tõrva linnas postiljon. „Postiljoni tulekus võib küll siin ilmas kindel olla,“ kiitis Anne ema head töökohta. 

    Kehv silmanägemine ja kurjad koerad

    Postiljonina tuli aeg-ajalt rinda pista ka erinevate raskustega. Peamiselt küll koertega, kes lõrisedes tahtsid kirjakandjale kallale tormata. Kord läks Anne rahumeeli hoovi, et perenaisele kiri kätte anda, kui tema poole sööstis ootamatult suur krants. Vanaemal polnud mahti mõeldagi kui juba ronis ta redelit mööda lakka. Sinna peni järgi ei pääsenud. Niimoodi konutas ta mõnda aega lakas kuniks majaperenaine lõpuks koera otsima tuli ja vanaema alla sai.

    Vahel palus aga mõni vanamemm kirja ette lugeda, sest silmanägemine polnud enam see, mis nooruses. Üks kord hakkaski Anne lugema sünnipäevaõnnitlust: „Sul õnne soovin südames, käi…käi..käi…“ 

    „No mis käi,“ muutus vanamemm kärsituks ja haaras kaardi enda kätte. „Sul õnne soovin südamest, käi koeraperse igavest,“ seisis kirjas. Memm oli jahmunud ja siunas kaardi saatjat veel tükimat aega. Tegu oli endise sõbrannaga, kellega oldi vaenujalal. Anne aga viisaka inimesena ei tihanud lauselõppu ette lugeda ja nii ta siis kokutas. 

    Postiljoni ametilt suundus Anne edasi Tõrva postkontorisse tööle, kus töötas klienditeenindajana. Seal tegutses ta pensionini. Seda ütles ta küll alati, et on õnnelik, sest sai teha tööd, mis nõudis palju suhtlemist. Inimesed talle meeldisid ja meeldis tema neilegi. Oma ameti tõttu tundis ta pea kõiki linnaelanikke ja nemad teda. Vanaemaga näiteks poodi minnes pidi aega varuma, sest tee peal trehvas alati mõnd tuttavat, kes tahtis paar sõna juttu puhuda. Lapselapsed samal ajal kõrval tüdinult kinganinaga kive toksimas. 

    Kui õega vanemaks saime ja hakkasime omapäi linnas ringi liikuma, tervitasid vanaema tuttavad ka meid. Alguses tundus kummaline, kustkohast need inimesed küll meid teavad, aga siis saime aru, et need olid kõik vanaema sõbrannad-tuttavad. 

    Leinakask ja merekohin

    Pensionipõlves koduaknast välja vaadates ohkas vanaema alati, kui ilusasse paika tema ja vanaisa oma maja ehitasid. Tegu oli ühe tupiktänavaga, kus nende kodu oli viimane. Edasi sai ainult jalgsi ja suurt kraavi ületades. Magamistoa aknast paistsid suured puud, mis tekitasid tunde nagu elaks metsas. Maja kõrval oli aga suur leinakask. Suisa nii suur, et suuremat ei ole mina oma elus näinudki. Samas võibolla lapsena tunduvadki kõik asjad suuremad. Kui oli tuulisem ilm, siis ta kohises niiviisi hästi ilusalt. Natuke nagu merekohin oleks kõrvus olnud. Seda kaske me vahel mõnel suvepäeval imetlesime lihtsalt niisama hoovis pingil istudes ja juttu puhudes. Oli teine alles võimas. 

    Vanaema Anne oli ka hästi järjepidev. Kusagilt kuulis ta, et kastanipuu pidi majja õnne või rikkust või miskit muud head tooma. Kes see enam ikka päris täpselt mäletab. Midagi igatahes kastanipuus head pidi olema. Vanaema istutaski värava taha tillukese kastanipuu. Koolipoisid aga kippusid puust mööda jalutama ja teda sikutama. Küll rebisid nad lehti, küll astusid puukese peale nii, et see longu vajus. Vanaema ei lasknud end sellest heidutada ja käis iga päev vaatamas, kuidas puu elas ning püüdis teda pärast järjekordset rüüstetööd elule turgutada. Mis sellest puust saanud on, ei teagi enam, sest nüüd elab seal majas juba mitu aastat teine perekond. 

    Aga selline see elu kord juba on: ühel hetkel on, järgmisel ei ole. 

  • Eesti disain

    Kiirmoevaba aasta

    Minu ema on rätsepaks õppinud, mis tähendas, et kui me õega väiksed olime, õmbles ta meile igaks tähtpäevaks uued ja väga ägedad rõivad. Ma ei teagi, kuidas ta nii ägedate disainide peale tuli. Toona ma muidugi ei saanud sellest aru, sest lapsena vähemalt mina ei osanud sellistele asjadele tähele panu pöörata, aga nüüd tagantjärele pilte vaadates olen mõelnud, kui lahedaid riideid mul ikka oli. Eks inspiratsiooni andis Burda ja vanemaks saades hakkasin isegi Burdasid lappama ning oma riiete lõikeid valima. Ilmselt juba lapsepõlvest olengi kaasa saanud suure armastuse riiete ja moe vastu.

    Ma olen varem ka maininud oma erilist suhet riietega. Suisa nii, et mul neid lõpuks enam kusagile panna ei ole ja iga kord kapiust paotades hoian hinge kinni, et sealt jumala eest midagi välja ei kukuks.

    Viimase aastaga on minus toimunud aga mingi nihe. Ma olen jätkuvalt riideid ostnud (isegi, kui otsest vajadust pole), aga ma olen teinud teadlikumaid valikuid ja kindlasti on ka ostetud esemete kogus märgatavalt vähenenud. Kuna ma olen juba aastaid eesti disaini fännanud, siis olengi rohkem kodumaist toodangut soetanud.

    Ma päris täpselt ei tea, mis selle muutuse esile kutsus. Ilmselt ei olegi üht suurt tegurit, vaid mitmed pisiasjad kokku. Kindlasti mõjutas mind mingil määral Mari Jaanus, kes oma blogis hästi palju räägib keskkonnateemadel ja kes samuti fännab eesti disaini.

    Aga ilmselt oli viimane piisk minu karikasse detsembrikuine kolimine. Ma arvasin, et mul ei ole nõnda palju asju, aga kui ma neid neljandalt korruselt alla hakkasin vedama, siis vandusin küll, et edaspidi kolin ainult esimesele korrusele. Ei jaksa mina uuesti seda teed ette võtta. Või siis olgu mu tulevases kodus lift olla. Muidu mina ei koli.

    Kolimisel on aga siiski ka positiivseid külgi. Näiteks on kuidagi lihtsam loobuda mingitest asjadest, mida muidu oled ühest kohast teise tõstnud ja mõelnud, et ehk kunagi kasutan… Ilmselt ei kasuta. Mul sai igatahes süda täis ja päris hoolikalt piidlesin ka oma riidekapi sisemust, kust ma pooli esemeid pole viimase aasta jooksul üldse kandnudki. Kuna kolimisega oli kiire, siis ma korralikku revideerimist teha ei jõudnud, aga vaatasin, millised riided võiksid mu sõbrantsidele sobida ja tõstsin need eraldi. Läks õnneks ja kõiki neid esemeid nad ka tahtsid. Leppisime kokku, et edaspidi teemegi omavahel sellist riidevahetust, sest mis need asjad niisama ikka seisavad. Ja mida sõbrantsid-ema-õde ei taha, lähevad riidekonteinerisse.

    Ma pole senimaani oma riideid korralikult lahti pakkinud, sest ootan uut riidekappi, aga kui see saabub ja aeg on sealmaal, et asjad kappi panna, siis proovin vist KonMari meetodit. Ehk kallan kõik riided põrandale laiali ja jagan kolme hunnikusse: asjad, mis rõõmu valmistavad; esemed, milles ei ole kindel ja asjad, mis on äraandmiseks mõeldud. Näis, kuidas sellega läheb.

    Igatahes nüüd lõpuks jõuan ma selleni, miks ma seda postitust üldse kirjutama hakkasin. Kuna ma täiega fännan eesti disaini, siis andsin endale eelmise aasta lõpus lubaduse, et aastal 2021 ei soeta ma kiirmoodi, vaid eesti toodangut. Ilmselt on erand sokkidel-sukkadel, sest arvestades, kui kähku sukkpüksid katki lähevad, ei jaksa ma 100-euroseid sukkpüksi küll osta. Ja tegelikult ma üldse ei teagi, kas keegi Eestis neid üldse valmistab. Pole uurinud. Ehete osas on mul hästi läinud: juba aastaid olen ostnud ainult Eesti ehtekunstnike toodangut või neid kingiks saanud. Mu sõbrad teavad hästi, mida mulle kinkida.

    Loomulikult oleks keskkonnasõbralikum, kui ma üldse ei ostaks asju, mida otseselt vaja pole ja kui ma muidu mõttetut träni kokku ei kuhjagi, siis riideid armastan ma liiga palju, et uutest esemetest täielikult loobuda. Lisaks tehakse Eestis nii ägedaid asju ja kõik, mis ma seni soetanud olen, kestavad ka aastaid. Näiteks ostsin pea kaks aastat tagasi omale Märsi seljakoti ja olen seda praktiliselt iga päev kandnud. See sobib mu meelest suht kõigi riietega, on väga mahukas, et kogu tavaar kaasa võetud saaks ja näeb äge välja ka. Kuigi seljakott on korralikult vatti saanud, näeb see ikka hea välja ning ei ole kulumise märke. Mäletan hästi, kui kaua ma vaagisin, kas Märss endale osta või mitte, sest tol ajal tundus see väheke krõbeda hinnaga. Aga tegelikult ei ole üldse. Arvestades, kui hästi see mind teeninud on (ja ilmselt teenib edasigi), siis oli ta iga oma senti väärt. Kui peaks juhtuma, et praegune kott läheb katki või kulub ära, siis tellin kindlasti uue.

    Sel aastal leppisingi endaga kokku, et iga kuu luban endale ühe eesti disaini või siin toodetud eseme. Olgu selleks siis mõni kleit, saapad, kampsun, hommikumantel või ehe. Esimese tellimuse olen ka juba teinud ja kuu lõpus saan kätte oma uued Kira saapad.

    Mõtlesin, et hakkan iga kuu kirjutama, mis ma ostan. Ühest küljest tundub veider riietest nii pikalt ja põhjalikult rääkida, sest maailmas on palju olulisemaid teemasid. Aga teisalt mulle endale alati meeldib taolisi postitusi lugeda. Olen ise ka seeläbi leidnud mitmeid ettevõtteid, kelle tooted on mul nüüd soovinimekirjas.

    Kui teate ägedaid Eesti firmasid, kelle toodangut võiks osta, siis andke julgelt teada.

    Päisepilt on paar aastat vana, aga kannan Tallinn Dollsi kleiti.

  • Töö

    Mis siis, kui…

    Ma pole tegelikult pikemalt rääkinud ühest toredast ettevõtmisest, millega eelmisel aastal algust sai tehtud. Nimelt alustasime sõbranna Signega taskuhäälingu tegemist. Ja-jah, nagu erinevaid podcaste veel vähe oleks, onju. Podcast.ee lehel on üle 435 erineva taskuhäälingu. Eesti väiksust arvesse võttes on seda tegelikult päris palju. Küll aga ei ole me leidnud taskuhäälingut, mis räägiks teadusest. Ja kuna me mõlemad oleme teaduseusku (Signe ju teeb ise ka teadust), siis lõimegi oma taskuhäälingu “Mis siis, kui…”, kus peamised saatekülalised on Tartu Ülikooli doktorandid.

    Sel podcastil on tegelikult kaks suuremat eesmärki. Üheltpoolt proovime kaasa aidata teadusteemade levikule, sest usun, et iga mõtlev inimene saab aru, kui oluline teadus tegelikult on ja kuidas see puudutab meid kõiki igapäevaselt. Kui enne ei mõelnud sellele, siis aasta 2020 näitas küll väga selgelt, miks meil on teadust ja teadlasi vaja.

    Ilmselt oled isegi kuulnud kedagi lausumas, või suisa ise mõelnud, et teadlased räägivad kohati nii keeruliselt, et mõhkugi ei saa aru ja teadus on üldse mingite hästi tarkade inimeste teema ja mis meil, tavainimestel sellest. On teadlasi, kes tõesti kipuvad kohati päris keeruliselt kõnelema ja ehk ka liigselt detailidesse kinni jääma. Mis see ütelus on, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? Seega me võtsime ette päris noored teadlased, täitsa doktorandid veel, ja pakume neile võimalust anda tihtipeale oma esimene intervjuu. Et nad juba maast madalast õpiksid oma tööst rääkima nii, et see oleks kõigi jaoks arusaadav. See ongi meie teine suurem eesmärk: aidata kaasa sellele, et teadlased oskaksid oma teemast rääkida nii, et igaüks aru saaks, millega teadlane tegeleb. Oleme juba päris mitu saadet salvestanud ja kõik doktorandid on nentinud, et see on väärt algatus.

    Ühtlasi on see projekt ka minu magistritöö. Seega oleksin väga rõõmus, kui te pilgu või siis pigem kõrva peale heidaksite. Kuulake, kuidas noored teadlased oma esimesi samme teevad selleks, et olla tulevikus head eestkõnelejad oma valdkonnas. Teemad, millega doktorandid tegelevad, on tõesti äraütlemata põnevad. Näiteks viimases osas räägib meditsiiniteaduste doktorant ravimite väljatöötamisest, eelviimases osas on aga juttu ajas rändamisest raamatute abil. Uus osa ilmub kord kuus.

    Kuulata on võimalik erinevatel platvormidel. Näiteks podcast.ee lehel, aga ka Spotifys.

  • Eluke

    Head teed, 2020

    Kuigi valdavalt kuuleb, kuidas 2020 oli kehv aasta, siis isiklikus plaanis ma seda öelda ei saa. Teistmoodi oli ta küll, aga see polnud ilmtingimata halb. Ma rõõmustan, et kodukontor on nüüd palju iseenesestmõistatavam kui ta enne oli. Mulle täitsa meeldis see kevadine aeg, kui sai kodus tööd teha. Ma sain mingid asjad palju kiiremini tehtud, sest tööl ikka ju ajad kolleegidega juttu ja võtad kohvi jne. Kodus ma aga olin nii süvenenud, et vahel ei märganud lõunatki süüa. Muidugi kõige suurem pluss oli see, et sai otse voodist tööle minna. Kui ei olnud veebikoosolekuid, siis vahel ma olin lõunani hommikumantlis. Nii mõnus. Seega tundsin ma end kevadel väga puhanuna. Kuigi meil ei olnud tööl kohustust ka sügisel kohapeal käia, siis ma ikkagi käisin. Hea on kodust vahel välja saada.

    Suvel sai veidi ka ringi käidud: Hiiumaal, Saaremaal, Võrumaal, Rakveres, Tõrvas muidugi. Mul oli hästi mõnus suvi. Sain palju sõpradega aega veeta ja lihtsalt olla.

    Aasta suurim otsus ja muutus minu jaoks oli see, et ma läksin magistrisse õppima. Ma olen ühe semestri koolis käinud ja juba praegu on see mu elu nii palju mõjutanud. Minuga koos tulid õppima ka mitu minu baka kursakaaslast, mille üle mul on hästi hea meel. Ja kuidagi on juhtunud, et selle viimase poolaastaga oleme osade inimestega, kellega tegelikult teame ju juba aastaid ja oleme lähedased sõbrad olnud, veelgi rohkem kokku kasvanud. Ma ütleks suisa, et nad on mu pere. Nii arukad ja toredad inimesed. Nendega olles tunnen, et saan olla mina ise. Kõigi oma veidrustega.

    Märtsikuust on mul ainult see pilt. Samas see olukord ilmestab hästi, et midagi ei toimunud.
    Mai lõpus sai mu imeline sõbranna 25-aastaseks. Mõned Tallinnas elavad sõbrad tulid ka sel puhul Tartusse ja me veetsime hästi toreda õhtu minu korteri katusel lauldes ja tantsides.
    17. juunil käisime esimest korda sel aastal ujumas ja kohe ikka meres. Armas Johanna tähistas sünnipäeva ja kutsus meid Saaremaale külla, kust meri oli põhimõtteliselt hoovist näha. Muidugi kasutasime seda võimalust ja käisime mitu korda õhtu jooksul vees. Ujumiseks on seda ehk palju nimetada, sest vesi oli päris jahe.
    Ja siis tähistas Eva oma sünnipäeva.
    Eva sünnipäeval mängisime igasugu mänge ja istusime varahommikuni õues. Aa, juunikuus tuli mul ka suurepärane idee oma juuksed roosaks toonida. Ei osanud aimata, et veel oktoobris leian roosasid salke peast.
    Suvi Eestis on ikka võrratu. See pilt on veidi pärast südaööd tehtud ja vaadake, kui valge õues oli. Heleri kutsus meid tol õhtul külla, sest meie suurel lemmikul Jaak Joalal oli sünniaastapäev, mis vajas ju tähistamist. Pärast läksime Emajõkke ujuma ja lausime muidugi “Unustuse jõel”.
    Käisime ka Võrus, mis pidi Eesti kaltsukapealinn olema.
    Sel päeval kinnitasime oma õppimatuleku. Sügisest saime uuesti kursakaaslasteks.
    Tartus oli ju suvel linnaklaver, mis liikus ühest kohast teise. Eva käis Helerile peale, et ta midagi mängiks. Esitusele tuli “Ta lendab mesipuu poole”. Pärast seda tuli üks eestlane meiega rääkima, kes elab Kanadas, et see on ta lemmiklugu ja viimasel laulupeol ta meeskooris seda ka laulis. Eva ütles, et no siis peame ju üks kord veel laulma. Ja nii liitus meiega veel lauljaid tänavalt. Selliste seikade pärast ma Tartut armastangi.
    Ilus inimene.
    Suvel sain jälle raadiot teha. Mu lemmikhobi.
    Käisime Hiiumaal Sõru saundil.
    Mulle nii väga meeldib mere ääres olla, nii rahustav kuidagi.
    Ja siis oli ka mul sünnipäev. Pidu küll ei teinud, aga sellegipoolest oli nii tore, sest mul on kõige ägedamad sõbrad.
    Mis suvi see oleks, kui ei istuks õhtul talvejopedega õues?
    Käisime Signega Karlovas kodukohvikute päeval. Pärast jalutasime veel Aparaaditehasesse.
    Selle üle olen ma küll tohutult rõõmus, et Eva nüüd kaks aastat järjest käib kaks korda kuus Tartus.
    Alustasime Sigenga taskuhäälingu tegemist “Mis siis, kui…” Räägib see teadusest ja saatekülalised on doktorandid. Keda huvitab, siis kuulake näiteks Spotifyst.
    Kooliaasta alguses olime tublid ja käisime pauside ajal õues jalutamas.
    Sügis oli küll ilus.
    Pidime koolis tegema ettekande ühe lühikese uurimistöö tulemuste tutvustamiseks. Tegime CNNi uudistesaate. Otse New Yorgist.
    Ühel hetkel jäime distantsõppele.
    Tartu on muidu ka maailma ilusaim linn, aga jõulude ajal kohe eriti.
    Nunnad hoos!
    Detsembris oli jälle suuremat sorti raadio tegemine.
    Ilus õeke mul.
    Nii tore, et vahepeal nii ilus lumine ilm oli. Tahaks veel.
    2021. aasta esimestel minutitel. Head uut!