Jutukesi elust

Abitud abi küsimas

Ma ilmselt ei ole kõige õigem inimene sel teemal üldse rääkima, sest olen veidike ekstreemne näide, nagu iga asja puhul, ja abi palun ma tõesti ainult viimases hädas hambad ristis, aga egas see siis takista mind sõna võtmast.

Ma haldan erinevaid sotsiaalmeedia lehekülgi ja sinna ikka aeg-ajalt kirjutatakse. Iga kord, kui näen, et uus sõnum on tulnud, siis pööritan silmi, sest kogemus näitab, et 90 protsenti ajast tahaks ma neile küsijatele midagi sarkastilist nähvata.

Seda postitust kirjutan, sest täna üks kirgas kriit jälle kirjutas küsimusega, millele vastuse leiaks ta mõne hetkega. Nimelt tahtis ta teada, millised üritused on lähiajal tulemas. Püha taevas, mine asutuse kodulehele, seal on kohe kalender näha, kliki sinna peale ja voilaa.

Kuna päris niimoodi ma vastata ei saa, siis liiga lihtsaks ma taoliste küsijate elu ka ei tee. Viitasingi talle, et kodulehel on kuni juuni lõpuni kõik kirjas, edaspidi ainult suuremad üritused, väiksemad lisatakse õige pea juurde. Seepeale hakkab ta minuga vaidlema, et seal on üritused ainult juuni alguseni kirjas. Kallis inimene, miks sa vaidled minuga? Ma ju tean, sest ma ise kontrollin seda kalendrit vähemalt korra päevas.

Kordasin siis varem öeldut, et juuni lõpuni on siiski kõik olemas. Seepeale küsib abitu, kust ta need üritused leiaks. Sel hetkel mõtlesin küll, et kus on inimese funktsionaalne lugemisoskus. Või loogiline mõtlemine või kas üldse on tal seal kahe kõrva vahel midagi. Ütlesin siis uuesti, et asutuse kodulehel ja andsin lingi kah, sest no kui see tõesti on nii ületamatu takistus, et see ise üles leida, siis jumala eest, ma kulutan ise oma aega sellele, et see link sulle, tuhajuhanile kopeerida. Ja milleks üldse tänada abi eest, eksole?

See on kõige hullem liik inimesi – rumalad ja ülbed pealekauba. Ausalt, kuidas inimesed nii abituks muutunud on? Me elame ajal, mil kõik vastused on viie sekundilise guugeldamise kaugusel. Päris kõik muidugi mitte, sest oleks see alles tore, kui Google oskaks mulle öelda, mida ma elult tahan. Aga isegi, kui see oleks võimalik, siis paljud inimesed jääksid hätta, sest nad ei oskaks seda infot välja otsida.

Kui ma näiteks tahan mõne asutuse kohta midagi teada, siis 99,9% juhtudest saab vastuse nende kodulehelt või tänapäeval ka Facebookist. Elus ei tule ma selle peale, et esimesena kirjutan ettevõttele ja alles siis vaatan, et näed sa, oleks ise ka üles leidnud.

Mu arust on piinlik tüüdata teist inimest selliste lihtsakoeliste muredega, millele on võimalik väga lihtsalt ise vastused leida. Kui oled otsinud, aga tõesti ei leia, siis on muidugi teine lugu ja sel juhul on see igati arusaadav, kui kirjutatakse. Kas see kanal peab olema Facebook, on muidugi omaette küsimus. Mina otsiks ikkagi vastava töötaja üles, kellele mu küsimus suunatud on, ning kirjutaksin otse temale.

Igatahes hinnakem ka teiste aega ja katsugem ikka ise oma muredega hakkama saada – see on minu põhimõte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.