Ilmselt me kõik armastame oma vanemaid ja vanavanemaid. Aga kuidas on mõni inimene nõnda eriline ja hea, et temast mõeldes tuleb alati naeratus näole ning helgus ja kergus hinge. Isegi pikalt juureldes ei suuda leida ühtegi viga, sest kõik vead muutuvad tema puhul voorusteks – nõnda hea inimene see vanaema Anne. 

Oma nimest ei saanud ta kunagi sotti. „Anne – mis nimi see on. Pole mul ju ühtegi erilist annet,“ sõnas ta. Oli küll. Anne anne oli panna tundma kõik inimesed enda ümber armastatult. Vanaema ja vanaisa koduuks oli alati kõigi jaoks valla ja nii ei möödunud päevagi, mil keegi poleks ootamatult külla sattunud. Kas niisama juttu puhuma või oma muresid kurtma. Inimesed tundsid end oodatuna ükskõik, mis kell nad üle ukseläve astusid. Ja see ongi suurim anne – tekitada inimestes tunne, et nad ei ole üksi, neist hoolitakse, neid armastatakse. Seepärast armastati ka Annet. 

Vanaemal oli ikka kombeks jumalat tänada, et sündis pärast sõda. Kuigi ega elu polnud ka siis lihtne, ei tulnud vähemalt karta, et keegi tuleb ja su endaga kaasa viib või sõda üle taluõue käib. Saada polnud siiski suurt midagi. Kui vanaema ema linna läks, istusid pere lapsed, keda oli viis tüdrukut, künka peal ja üksteise võidu kissitasid silmi, et ema ometi juba silmapiirile ilmuks. Kes teda silmas, pistis kohe jooksma, et esimesena vastu jõuda. Mitte sellepärast, et igatsus nõnda suur olnuks, vaid seetõttu, et ema tõi alati linnast kõigile lastele kaasa suhkrutüki. Üks oli tal aga lisaks ja selle sai endale see, kel oli kõige teravam silm ja väledamad jalad. Üks kord üks, teine kord teine. 

Vallatud juuksed ja vallatu meel

Juuksed olid vanaemal uhked: pikad ja paksud. Isegi nii pikad ja paksud, et nendega oli kogu aeg üks häda ja vaev, sest ei tahtnud teised mitte taltsalt paigal püsida. Nii siis otsustas vanaema isa, et juuksed tuleb maha lõigata. Anne aga ei tahtnud loobuda oma ilusatest juustest ja tormas küüni taha peitu, kust isa ta siiski üles leidis. Nuttis ja palus mis jaksas, aga kasu polnud sest miskit. Küll ta oli õnnetu. 

Nii nagu juuksed, polnud ta ise ka lapsena kuigi taltsas. Kooli ajal meeldis tallegi koerust teha. Kuna endal enam pikki juukseid polnud, sidus ta eesolevate tüdrukute patsid kokku. Nii, et kui õpetaja neist ühte küsis ja too püsti kargas, tuli teine kaasa. Oi, ta sai õpetaja käest pragada ja viivuks oli ka puna palgeil. Küll aga ununes see häbi juba järgmiseks koerustükiks.

Üht teadis Anne kindlalt: maale tema jääda ei taha ja nii koliski ta Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahelt linna. Kõigepealt Pärnu, kus töötas ühes kalatehases. Hommikust õhtuni tuli seal kala rookida vaatamata asjaolule, et Anne ise kala ei söönud. Ei kaladega töötades ega ka mitte kunagi hiljem oma elus. „Enne tulgu nälg, aga kala mina suu sisse ei võta,“ ütles ta ikka. 

Kuna kalahais oli talle niivõrd vastumeelne, ei pidanud ta kaua sel töökohal vastu. Pealegi tahtis ta vanematekodule lähemale kolida. Nii saigi temast väikeses Tõrva linnas postiljon. „Postiljoni tulekus võib küll siin ilmas kindel olla,“ kiitis Anne ema head töökohta. 

Kehv silmanägemine ja kurjad koerad

Postiljonina tuli aeg-ajalt rinda pista ka erinevate raskustega. Peamiselt küll koertega, kes lõrisedes tahtsid kirjakandjale kallale tormata. Kord läks Anne rahumeeli hoovi, et perenaisele kiri kätte anda, kui tema poole sööstis ootamatult suur krants. Vanaemal polnud mahti mõeldagi kui juba ronis ta redelit mööda lakka. Sinna peni järgi ei pääsenud. Niimoodi konutas ta mõnda aega lakas kuniks majaperenaine lõpuks koera otsima tuli ja vanaema alla sai.

Vahel palus aga mõni vanamemm kirja ette lugeda, sest silmanägemine polnud enam see, mis nooruses. Üks kord hakkaski Anne lugema sünnipäevaõnnitlust: „Sul õnne soovin südames, käi…käi..käi…“ 

„No mis käi,“ muutus vanamemm kärsituks ja haaras kaardi enda kätte. „Sul õnne soovin südamest, käi koeraperse igavest,“ seisis kirjas. Memm oli jahmunud ja siunas kaardi saatjat veel tükimat aega. Tegu oli endise sõbrannaga, kellega oldi vaenujalal. Anne aga viisaka inimesena ei tihanud lauselõppu ette lugeda ja nii ta siis kokutas. 

Postiljoni ametilt suundus Anne edasi Tõrva postkontorisse tööle, kus töötas klienditeenindajana. Seal tegutses ta pensionini. Seda ütles ta küll alati, et on õnnelik, sest sai teha tööd, mis nõudis palju suhtlemist. Inimesed talle meeldisid ja meeldis tema neilegi. Oma ameti tõttu tundis ta pea kõiki linnaelanikke ja nemad teda. Vanaemaga näiteks poodi minnes pidi aega varuma, sest tee peal trehvas alati mõnd tuttavat, kes tahtis paar sõna juttu puhuda. Lapselapsed samal ajal kõrval tüdinult kinganinaga kive toksimas. 

Kui õega vanemaks saime ja hakkasime omapäi linnas ringi liikuma, tervitasid vanaema tuttavad ka meid. Alguses tundus kummaline, kustkohast need inimesed küll meid teavad, aga siis saime aru, et need olid kõik vanaema sõbrannad-tuttavad. 

Leinakask ja merekohin

Pensionipõlves koduaknast välja vaadates ohkas vanaema alati, kui ilusasse paika tema ja vanaisa oma maja ehitasid. Tegu oli ühe tupiktänavaga, kus nende kodu oli viimane. Edasi sai ainult jalgsi ja suurt kraavi ületades. Magamistoa aknast paistsid suured puud, mis tekitasid tunde nagu elaks metsas. Maja kõrval oli aga suur leinakask. Suisa nii suur, et suuremat ei ole mina oma elus näinudki. Samas võibolla lapsena tunduvadki kõik asjad suuremad. Kui oli tuulisem ilm, siis ta kohises niiviisi hästi ilusalt. Natuke nagu merekohin oleks kõrvus olnud. Seda kaske me vahel mõnel suvepäeval imetlesime lihtsalt niisama hoovis pingil istudes ja juttu puhudes. Oli teine alles võimas. 

Vanaema Anne oli ka hästi järjepidev. Kusagilt kuulis ta, et kastanipuu pidi majja õnne või rikkust või miskit muud head tooma. Kes see enam ikka päris täpselt mäletab. Midagi igatahes kastanipuus head pidi olema. Vanaema istutaski värava taha tillukese kastanipuu. Koolipoisid aga kippusid puust mööda jalutama ja teda sikutama. Küll rebisid nad lehti, küll astusid puukese peale nii, et see longu vajus. Vanaema ei lasknud end sellest heidutada ja käis iga päev vaatamas, kuidas puu elas ning püüdis teda pärast järjekordset rüüstetööd elule turgutada. Mis sellest puust saanud on, ei teagi enam, sest nüüd elab seal majas juba mitu aastat teine perekond. 

Aga selline see elu kord juba on: ühel hetkel on, järgmisel ei ole.