• Jutukesi elust

    Armastuse andega Anne

    Ilmselt me kõik armastame oma vanemaid ja vanavanemaid. Aga kuidas on mõni inimene nõnda eriline ja hea, et temast mõeldes tuleb alati naeratus näole ning helgus ja kergus hinge. Isegi pikalt juureldes ei suuda leida ühtegi viga, sest kõik vead muutuvad tema puhul voorusteks – nõnda hea inimene see vanaema Anne. 

    Oma nimest ei saanud ta kunagi sotti. „Anne – mis nimi see on. Pole mul ju ühtegi erilist annet,“ sõnas ta. Oli küll. Anne anne oli panna tundma kõik inimesed enda ümber armastatult. Vanaema ja vanaisa koduuks oli alati kõigi jaoks valla ja nii ei möödunud päevagi, mil keegi poleks ootamatult külla sattunud. Kas niisama juttu puhuma või oma muresid kurtma. Inimesed tundsid end oodatuna ükskõik, mis kell nad üle ukseläve astusid. Ja see ongi suurim anne – tekitada inimestes tunne, et nad ei ole üksi, neist hoolitakse, neid armastatakse. Seepärast armastati ka Annet. 

    Vanaemal oli ikka kombeks jumalat tänada, et sündis pärast sõda. Kuigi ega elu polnud ka siis lihtne, ei tulnud vähemalt karta, et keegi tuleb ja su endaga kaasa viib või sõda üle taluõue käib. Saada polnud siiski suurt midagi. Kui vanaema ema linna läks, istusid pere lapsed, keda oli viis tüdrukut, künka peal ja üksteise võidu kissitasid silmi, et ema ometi juba silmapiirile ilmuks. Kes teda silmas, pistis kohe jooksma, et esimesena vastu jõuda. Mitte sellepärast, et igatsus nõnda suur olnuks, vaid seetõttu, et ema tõi alati linnast kõigile lastele kaasa suhkrutüki. Üks oli tal aga lisaks ja selle sai endale see, kel oli kõige teravam silm ja väledamad jalad. Üks kord üks, teine kord teine. 

    Vallatud juuksed ja vallatu meel

    Juuksed olid vanaemal uhked: pikad ja paksud. Isegi nii pikad ja paksud, et nendega oli kogu aeg üks häda ja vaev, sest ei tahtnud teised mitte taltsalt paigal püsida. Nii siis otsustas vanaema isa, et juuksed tuleb maha lõigata. Anne aga ei tahtnud loobuda oma ilusatest juustest ja tormas küüni taha peitu, kust isa ta siiski üles leidis. Nuttis ja palus mis jaksas, aga kasu polnud sest miskit. Küll ta oli õnnetu. 

    Nii nagu juuksed, polnud ta ise ka lapsena kuigi taltsas. Kooli ajal meeldis tallegi koerust teha. Kuna endal enam pikki juukseid polnud, sidus ta eesolevate tüdrukute patsid kokku. Nii, et kui õpetaja neist ühte küsis ja too püsti kargas, tuli teine kaasa. Oi, ta sai õpetaja käest pragada ja viivuks oli ka puna palgeil. Küll aga ununes see häbi juba järgmiseks koerustükiks.

    Üht teadis Anne kindlalt: maale tema jääda ei taha ja nii koliski ta Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahelt linna. Kõigepealt Pärnu, kus töötas ühes kalatehases. Hommikust õhtuni tuli seal kala rookida vaatamata asjaolule, et Anne ise kala ei söönud. Ei kaladega töötades ega ka mitte kunagi hiljem oma elus. „Enne tulgu nälg, aga kala mina suu sisse ei võta,“ ütles ta ikka. 

    Kuna kalahais oli talle niivõrd vastumeelne, ei pidanud ta kaua sel töökohal vastu. Pealegi tahtis ta vanematekodule lähemale kolida. Nii saigi temast väikeses Tõrva linnas postiljon. „Postiljoni tulekus võib küll siin ilmas kindel olla,“ kiitis Anne ema head töökohta. 

    Kehv silmanägemine ja kurjad koerad

    Postiljonina tuli aeg-ajalt rinda pista ka erinevate raskustega. Peamiselt küll koertega, kes lõrisedes tahtsid kirjakandjale kallale tormata. Kord läks Anne rahumeeli hoovi, et perenaisele kiri kätte anda, kui tema poole sööstis ootamatult suur krants. Vanaemal polnud mahti mõeldagi kui juba ronis ta redelit mööda lakka. Sinna peni järgi ei pääsenud. Niimoodi konutas ta mõnda aega lakas kuniks majaperenaine lõpuks koera otsima tuli ja vanaema alla sai.

    Vahel palus aga mõni vanamemm kirja ette lugeda, sest silmanägemine polnud enam see, mis nooruses. Üks kord hakkaski Anne lugema sünnipäevaõnnitlust: „Sul õnne soovin südames, käi…käi..käi…“ 

    „No mis käi,“ muutus vanamemm kärsituks ja haaras kaardi enda kätte. „Sul õnne soovin südamest, käi koeraperse igavest,“ seisis kirjas. Memm oli jahmunud ja siunas kaardi saatjat veel tükimat aega. Tegu oli endise sõbrannaga, kellega oldi vaenujalal. Anne aga viisaka inimesena ei tihanud lauselõppu ette lugeda ja nii ta siis kokutas. 

    Postiljoni ametilt suundus Anne edasi Tõrva postkontorisse tööle, kus töötas klienditeenindajana. Seal tegutses ta pensionini. Seda ütles ta küll alati, et on õnnelik, sest sai teha tööd, mis nõudis palju suhtlemist. Inimesed talle meeldisid ja meeldis tema neilegi. Oma ameti tõttu tundis ta pea kõiki linnaelanikke ja nemad teda. Vanaemaga näiteks poodi minnes pidi aega varuma, sest tee peal trehvas alati mõnd tuttavat, kes tahtis paar sõna juttu puhuda. Lapselapsed samal ajal kõrval tüdinult kinganinaga kive toksimas. 

    Kui õega vanemaks saime ja hakkasime omapäi linnas ringi liikuma, tervitasid vanaema tuttavad ka meid. Alguses tundus kummaline, kustkohast need inimesed küll meid teavad, aga siis saime aru, et need olid kõik vanaema sõbrannad-tuttavad. 

    Leinakask ja merekohin

    Pensionipõlves koduaknast välja vaadates ohkas vanaema alati, kui ilusasse paika tema ja vanaisa oma maja ehitasid. Tegu oli ühe tupiktänavaga, kus nende kodu oli viimane. Edasi sai ainult jalgsi ja suurt kraavi ületades. Magamistoa aknast paistsid suured puud, mis tekitasid tunde nagu elaks metsas. Maja kõrval oli aga suur leinakask. Suisa nii suur, et suuremat ei ole mina oma elus näinudki. Samas võibolla lapsena tunduvadki kõik asjad suuremad. Kui oli tuulisem ilm, siis ta kohises niiviisi hästi ilusalt. Natuke nagu merekohin oleks kõrvus olnud. Seda kaske me vahel mõnel suvepäeval imetlesime lihtsalt niisama hoovis pingil istudes ja juttu puhudes. Oli teine alles võimas. 

    Vanaema Anne oli ka hästi järjepidev. Kusagilt kuulis ta, et kastanipuu pidi majja õnne või rikkust või miskit muud head tooma. Kes see enam ikka päris täpselt mäletab. Midagi igatahes kastanipuus head pidi olema. Vanaema istutaski värava taha tillukese kastanipuu. Koolipoisid aga kippusid puust mööda jalutama ja teda sikutama. Küll rebisid nad lehti, küll astusid puukese peale nii, et see longu vajus. Vanaema ei lasknud end sellest heidutada ja käis iga päev vaatamas, kuidas puu elas ning püüdis teda pärast järjekordset rüüstetööd elule turgutada. Mis sellest puust saanud on, ei teagi enam, sest nüüd elab seal majas juba mitu aastat teine perekond. 

    Aga selline see elu kord juba on: ühel hetkel on, järgmisel ei ole. 

  • Jutukesi elust

    Kutsu

    Ajast, mil ma end ja oma õde mäletan, oleme alati koera tahtnud, Kristin kohe eriti. Kui olin vast viiendas klassis ja isa küsis, mis ma sünnipäevaks tahan ning mul kohe miskit pähe ei tulnud, siis sosistas Kristin mulle kõrva: “Ütle, et sa tahad koera.” Muidugi. Kuidas see mulle kohe mõtteisse ei tulnud. Kuigi nii isal kui emal oli lapsena koer ja me elasime aiaga ümbritsetud eramajas, siis miskipärast meile nad ei kibelenud koera võtma.

    Kui aga vanemad lahutasid ja isa maale elama kolis, võttis ta endale koerakese – Jaaguar, kes oli jaanipäeval sündinud. Kuna isa elas maal, siis ei olnud ta harjunud ei teiste koerte ega ka rihma otsas jalutamisega. Vanaema-vanaisa pool Tõrvas olles andis issi koera natukeseks minule hoida. Jalutasin uhkelt koer rihma otsas vanaemale tööle vastu, kui järsku hakkasid teised penid aias haukuma. Jaaguar ehmatas selle peale nii hirmsasti ära, et tõmbas endal kaelarihma üle pea ja pani putku. Mina karjusin talle järele joostest: “JAAGUAR, TULE TAGASIIII”, aga tolku polnud sest miskit – ta oli väga väle. Kuna kutsikas oli silmist kadunud, siis tormasin vanaemale vastu, endal samal ajal suured pisarad voolamas. Vanaema nägi juba eemalt, et ma hüsteeriliselt nutan ja hiljem rääkis, kuidas ta esimene mõte oli, et nüüd on vanaisa surnud. Ma olin aga murest murtud, sest Jaaguari jaoks oli see võõras koht ja kuna ta kadus nii kiiresti silmapiirilt, siis ei olnud vähimatki aimu, kus ta olla võiks.

    Ma arvan, et mu süda pole kunagi niimoodi valutanud, kui tol sügisõhtul, mil isa koera ära kaotasin. Vanaema püüdis küll lohutada, et ehk ilmub ta välja, aga mina kartsin, et ta ei oska meie maja juurde tulla, pole see ju tema kodu. Maakoer ka, äkki jääb auto alla. Käisin iga natukese aja tagant akna peal vaatamas, kuni ühel hetkel ta luusiski maja ümbruses. Oh, seda õnne ja rõõmu. Vanaema haaras külmkapist vorstijupi ja nii me üheskoos läksime koera meelitama, sest oli teine üsna pelglik. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Jaaguar sai hilisemas elus veel ka pojad, kellest ühe isa jättis endale. Nii nad siis seal maal koos pikki aastaid asjatasid. Jaaguar on juba ammu surnud ja Kädi (tegelikult oli ta nimi Cadillac, aga kutsusime Kädiks nagu Jaaguarit Jaksiks, mu isa nimetab oma loomad autode järgi) heitis ka mõned aastad tagasi hinge.

    Kui aga ema teada sai, et isa võttis endale koera, siis ei saanud meiegi kehvemad olla ja niimoodi tuligi sama aasta jõuludel meie juurde koerake nimega Andy, kes sündis 19. septembril.

    Andy on alati olnud hästi tubli koer – pole ta eriti pättust teinud ega midagi. Jah, aeg-ajalt mõne taime ikka on aias üles kaevanud, aga mis sest ikka. Suurem pättus, mida mäletan, on seotud vorstisaiaga, mille endale tegin. Viisin need taldrikul elutuppa ja panin laua peale, ise samal ajal kööki teetassi järele minnes. Tuppa tagasi jõudes oli alles aga ainult sai, vorsti ei kusagil. Teadagi, kes need ära pätsas.

    Kuigi kutsikad on tavaliselt energilised, siis Andy energilisus oli tase omaette. Temaga võis tunde jalutada ilma, et ta ära väsiks. Vahel tegime Kristiniga niimoodi, et üks läks ühte tänava otsa, teine teise ja siis muudkui hõikusime koera. Tema siis jooksis meie vahel nagu pöörane.

    Kui me suviti vanaema-vanaisa juures Tõrvas olime, siis mina, Kristin ja vanaema käisime igal õhtul temaga metsatukas jalutamas, kus ta siis ka rihma otsast lahti lasime, et ta ise oma koeraasju ajada saaks ja nuuskida nii palju, kui süda lustib. Vahel leppisime kokku, et keegi meist peidab end mõne puu taha ära ja siis hõikame Andyle, kus vanaema on. Ohsa jummel, kuidas ta ära ehmatas, kui keegi kadunud oli ja kui kiirelt ta otsimist alustas. Alati leidis ka üles. Oi seda rõõmu, kui kõik jälle üheskoos olid.

    Ühel talvel, kui lumehanged olid sama kõrged kui aed, kippus ta uitama minema. Õhtul õues olles avastas ta, et saab kenasti üle aia astuda ja minna iseseisvalt maailma uudistama. Oi, kui palju õhtuid me teda niimoodi taga otsisime. Me kartsime, et ta ullike jookseb autole ette, sest ega ta eriti ei vaadanud tavaliselt, kas mõni masin tuleb või mitte. Õnneks miskit siiski ei juhtunud ja saime ta alati ka kätte. Ma küll ei mäleta, kuidas me selle probleemi lahendasime, sest lund oli tol aastal tõesti kõvasti ja terve talve vist.

    Olid alles talved. Siin tundub Andy nii pisikesena, aga tegelikult oli ta suur koer.

    Kuna tal olid kutsikast peale kõrvad haiged, siis mida vanemaks ta sai, seda kehvemaks muutus ka kõrvakuulmine. Aga nii läheb üldiselt meie kõigiga. Käpakesed muutusid ajaga ka üha kehvemaks ja vahepeal oli tal raske end püsti ajada.

    Viimane aasta on ta tegelikult päris kehvake olnud: ei kuule hästi ja liikumine on ka raskendatud. Pikki jalutustiire pole me enam aastaid teinud, sest kuigi ta küll nii väga tahaks, siis ei olnud see mõistlik, sest tal kippusid jalad alt ära kaduma ja see tegi rohkem kahju kui kasu. Ometi oli ta sama hea koerake kui alati. Meid kõiki on ta eluaeg väga hoidnud.

    Sel sügisel sai Andy 14-aastaseks. Täitsa vana mees. Suvest saadik oleme tegelikult vaadanud, et kauaks teda vist enam ei ole, sest tervis on tal kehvaks jäänud. Täna ema saatiski sõnumi, et olukord on päris halvaks muutunud ja ta kutsus loomaarsti, kes Andy magama pani. Kuigi ma teadsin, et see ilmselt nii pea juhtub, siis oli see ikkagi ootamatu. Kuidas ma ei näegi teda enam, ta on ju kogu aeg olemas olnud ja nüüd järsku enam ei ole. Mismoodi ma koju lähen ja Andyt ei olegi mind rõõmsalt tervitamas. Kui kedagi teist kodus polnud, siis tema ikka oli ja ei jõudnud kuidagi oma rõõmu vaos hoida. Nii palju rõõmu tõi ta meile ja paremat koera kui tema ei oskaks ma iialgi tahta.

    Tsau, mu sõbrake!
  • Jutukesi elust

    Abitud abi küsimas

    Ma ilmselt ei ole kõige õigem inimene sel teemal üldse rääkima, sest olen veidike ekstreemne näide, nagu iga asja puhul, ja abi palun ma tõesti ainult viimases hädas hambad ristis, aga egas see siis takista mind sõna võtmast.

    Ma haldan erinevaid sotsiaalmeedia lehekülgi ja sinna ikka aeg-ajalt kirjutatakse. Iga kord, kui näen, et uus sõnum on tulnud, siis pööritan silmi, sest kogemus näitab, et 90 protsenti ajast tahaks ma neile küsijatele midagi sarkastilist nähvata.

    Seda postitust kirjutan, sest täna üks kirgas kriit jälle kirjutas küsimusega, millele vastuse leiaks ta mõne hetkega. Nimelt tahtis ta teada, millised üritused on lähiajal tulemas. Püha taevas, mine asutuse kodulehele, seal on kohe kalender näha, kliki sinna peale ja voilaa.

    Kuna päris niimoodi ma vastata ei saa, siis liiga lihtsaks ma taoliste küsijate elu ka ei tee. Viitasingi talle, et kodulehel on kuni juuni lõpuni kõik kirjas, edaspidi ainult suuremad üritused, väiksemad lisatakse õige pea juurde. Seepeale hakkab ta minuga vaidlema, et seal on üritused ainult juuni alguseni kirjas. Kallis inimene, miks sa vaidled minuga? Ma ju tean, sest ma ise kontrollin seda kalendrit vähemalt korra päevas.

    Kordasin siis varem öeldut, et juuni lõpuni on siiski kõik olemas. Seepeale küsib abitu, kust ta need üritused leiaks. Sel hetkel mõtlesin küll, et kus on inimese funktsionaalne lugemisoskus. Või loogiline mõtlemine või kas üldse on tal seal kahe kõrva vahel midagi. Ütlesin siis uuesti, et asutuse kodulehel ja andsin lingi kah, sest no kui see tõesti on nii ületamatu takistus, et see ise üles leida, siis jumala eest, ma kulutan ise oma aega sellele, et see link sulle, tuhajuhanile kopeerida. Ja milleks üldse tänada abi eest, eksole?

    See on kõige hullem liik inimesi – rumalad ja ülbed pealekauba. Ausalt, kuidas inimesed nii abituks muutunud on? Me elame ajal, mil kõik vastused on viie sekundilise guugeldamise kaugusel. Päris kõik muidugi mitte, sest oleks see alles tore, kui Google oskaks mulle öelda, mida ma elult tahan. Aga isegi, kui see oleks võimalik, siis paljud inimesed jääksid hätta, sest nad ei oskaks seda infot välja otsida.

    Kui ma näiteks tahan mõne asutuse kohta midagi teada, siis 99,9% juhtudest saab vastuse nende kodulehelt või tänapäeval ka Facebookist. Elus ei tule ma selle peale, et esimesena kirjutan ettevõttele ja alles siis vaatan, et näed sa, oleks ise ka üles leidnud.

    Mu arust on piinlik tüüdata teist inimest selliste lihtsakoeliste muredega, millele on võimalik väga lihtsalt ise vastused leida. Kui oled otsinud, aga tõesti ei leia, siis on muidugi teine lugu ja sel juhul on see igati arusaadav, kui kirjutatakse. Kas see kanal peab olema Facebook, on muidugi omaette küsimus. Mina otsiks ikkagi vastava töötaja üles, kellele mu küsimus suunatud on, ning kirjutaksin otse temale.

    Igatahes hinnakem ka teiste aega ja katsugem ikka ise oma muredega hakkama saada – see on minu põhimõte.