• Eluke,  Jutustamised

    Õnnehormoonid

    Teate, ma pean iga päev endale meelde tuletama, et ongi suvi käes. Minu jaoks algab suvi alati esimese juuniga ja lõppeb 1. septembriga. Ja kui praegust ilma vaadata, siis ei ole kahtlust, et suvi tõesti on käes. Ma iga aasta nii hirmsasti ootan suve ja sooja ja vabadust, mis sellega kaasneb. 

    Eelmisel nädalavahetusel esitasingi viimase kodutöö ära, mis tähendab, et magistri esimene aasta on tehtud. See omakorda tähendab, et pool magistrit sai läbi. Ja sellest esimesest aastast rohkem kui poole oleme olnud kaugõppel. Alguses oli päris imelik Zoomi või BBB vahendusel õppida, aga inimene harjub kõigega. Mõnes mõttes oli isegi mõnus, et sai otse voodist loengusse minna. Muidugi kursakaaslasi oleks tahtnud rohkem näha ja loengute vahel nalja teha, aga mis seal ikka. Ehk järgmine õppeaasta. 

    Tegelikult on ikka päris väsitav küll töö- ja koolielu omavahel ühildamine. Aga see on seda väärt ja ma pole kordagi kahetsenud, et edasi õppima läksin. Õppida on lahe! Eriti, kui saad seda ägedate inimestega koos teha. Ja magister on ikka teistmoodi kui baka. Kasvõi selles osas, et õppejõud võtavad meid kui kolleege, mitte kui endast madalamaid, kes midagi ei tea. Üldse meil on nii toredad õppejõud ja kokkuhoidev kogukond. 

    Olen ka esimese vaktsiinisüsti saanud. Juuli alguses saan teise ja tahaks loota, et seejärel saab juba veidi vabamalt hingata. 

    Pärast pooleteise aastast pausi liitusin eile uuesti Myfitnessiga, sest minu puhul on fitnessist asi kaugel, pigem on tegu fatnessiga. See kodus passimine ei ole hästi mõjunud ja viimane aeg end kätte võtta. Kodus üksi minust erilist trennitegijat paraku ei ole. Tegelikult mulle ju meeldib trenni teha, aga kõige raskem osa ongi end trenni kohale vedada. Samas, kui koolist on puhkus, siis ei olegi mul ju oma õhtuid millegi kasulikuga sisustada, niiet miks mitte uuesti trenni vihtuda. Kusjuures raske on ka otsustada, millisesse trenni minna. Liiga palju valikuid ajab pea sassi 😀 Igatahes täna tegin esimese trenni üle päris pika aja. Myfitnessi järgi polnud ma suisa 500 päeva trennis käinud, tegelikult eelmine sügis käisin vahepeal jooksmas ja jalutanud olen ka hästi palju, niiet päris voodis lamanud ei ole kõik see aeg. Igatahes nagu ma aimasingi, siis trenn vallandab minul tõesti hulganisti õnnehormoone ja pärast on tunne nii hea. Isegi, kui trenni ajal on vahel oksemaik suus.

    Egas midagi. Püüan vähem kui poole aasta pärast uuesti endast märku anda.

  • Jutustamised

    Erialavalikutest

    Kuna koolilõpud ja ülikoolidesse sisseastumised on praegu kohe eriti päevakorras, siis mõtlesin, et räägin lähemalt oma kogemusest. Täpsemini siis sellest, kuidas mina oma tee leidsin. Ehk on kellelegi abiks. Muidugi väljend “kuidas oma tee leidsin” (esialgu trükkisin kogemata töö, aga noh, tänu õpingutele leidsin ka töö, niiet tee ja töö tihtipeale ristuvad) on veider, sest vahepeal ei ole ma seniajani kindel, kas olen selle leidnud. Aga kohe kõigest lähemalt. Hoiatan juba ette, et tuleb üks tõeline mammutpostitus.

    Gümnaasiumi lõpetades ollakse tavaliselt 18-19-aastane. Mina olin 18, kuu aja pärast sain 19. Tol ajal tundus, et olen täiskasvanu ja tean kõigest kõike. Nüüd võtab see mind muigama, sest aastaid hiljem ei tunne ma end ikka täiskasvanuna. Pean näiteks tervisetõendit uuendama minema, aga mulle üldse ei meeldi arstile aega panna, tavaliselt ema teeb seda. Nüüd mõtlesin, et kurja, ma olen juba nii vana, et oleks aeg ise helistada 😀

    Aga liigume tagasi algse teema juurde. Nüüd olen aru saanud, et 18-19-aastane inimene on üldjuhul ikkagi nii laps, et ta ei pruugigi olla valmis suuri eluotsuseid tegema, nagu kelleks saada. Jah, on inimesi, kes teavad seda lapsest saadik. Näiteks üks minu klassiõde rääkis juba esimeses klassis, et temast saab arst ja praegu ta ongi residentuuris. Enamus meist paraku ei ole nii õnnelikud, et kohe teavad, kelleks saada tahavad. Ma vahepõikena ütlen seda ka, et küsimus, kelleks sa saada tahad, on mu arust täiesti vale. Mina pigem mõtlen, mis on see, millega mulle tegeleda meeldib, sest nüüdseks olen mõistnud, et elus ei pea olema üks amet, mida pidada. Pigem leida valdkond, mis sulle meeldib, aga kes ütleb, et aastate jooksul huvid ei muutu ja seeläbi ka valdkond, kus tegutseda. Niiet keeruline ja küsimus, kes sinust saab, on liiga lihtsustatud.

    Igatahes lõpuklassis tuli ülikool ja pakutavad õppekavad üha enam mõtteisse. Midagi ju tuli valida. Üldiselt, kui sa õpid enam-vähem hästi, siis on ülikool loomulik jätk gümnaasiumile. Vähemalt nii kipub ühiskond arvama. Õpetajad rõhutasid meile kogu aeg, et õpime heas koolis ja siit peaks ikka edasi kõrgkooli minema. Ma armastasin ülikooliaega ja ei suuda ära kiita, kui hea valik see minu jaoks oli, aga see ei pruugi nii kõigi jaoks olla. Eriti, kui ei tea, mida õppida. Minu konkreetne soovitus on sellisel juhul mitte õppida. Mine aastaks-paariks välismaale või tööle või tee midagi muud. Kes ütleb, et kohe pärast gümnaasiumi peab ilmtingimata edasi õppima minema? Ei pea. Näe maailma, tutvu uute inimestega, proovi uusi asju, ela ja ehk sul veab ning leiad teel olles, mis võiks olla see, mida edasi õppida. Ja isegi, kui ei leia, siis ka see on täiesti okei.

    Mina tahtsin pärast gümnaasiumi edasi õppida riigiteadusi. Kuna ma Tartus nagunii elasin, tundus loomulik valik seda teha Tartu Ülikoolis. Kuidas ma selle erialani jõudsin? Noh, võtsin ette ülikooli kodulehed ja hakkasin lugema erinevate õppekavade tutvustusi. Reaalainete peale mulle nutti antud ei ole, seega kõik sellised ühiskonna silmis nn potentsiaalikad erialad langesid välja. Riigiteadustega käis mingisugune plõks peas, et ohhoo, see on täpselt mulle. Spoiler alert: ei olnud. Tol hetkel tundus see hästi loogiline valik, sest ühiskonnaõpetus oli mu lemmikõppeaine, ma olin huvitatud poliitikast ja ühiskonnast ning võisin kõigiga kõige üle vaielda. Kõigile mu ümber tundus see ka hästi loogiline valik. Kandideerisin nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli. Ja igaks juhuks Tartus ka õigusteadusesse, sest isa pidevalt rääkis, et kui tema midagi oma elus muudaks, siis oleks ta omal ajal õigust õppima läinud.

    Pikk jutt lühidalt: TÜsse ma riigiteadustesse sisse ei saanud paganama akadeemilise testi pärast, mis tuli mulle megasuure šokina. Seda ma teadsin juba ennegi, et akadeemiline test on raske, aga ma ei olnud arvestanud võimalusega, et ei saa piisavaid punkte kokku ega pääse järgmisesse vooru. Mäletan, kuidas mu klassiõde, kes kandideeris samale erialale, kirjutas öö hakul, et testi tulemused tulid ja ta ei saanud vajalikke punkte kokku. Läksin siis kiiruga oma punkte vaatama ja nagu ma mainisin, siis midagi rõõmustavat seal ei olnud. Nutsin pool ööd, sest elu tundus läbi olevat. 18-aastase jaoks on see suurim tragöödia, kui ta ei saa soovitud erialale sisse. Küll aga sain ma sisse õigusesse, mis on seniajani mu jaoks jabur, sest kui me paneme kaalukausile riigiteadused ja õigusteaduse, siis noh eks igaüks teeb ise omad järeldused.

    Küll aga sain ma sisse Tallinna Ülikooli riigiteaduste erialale ja nii ma siis sügisel Tallinnasse kolisingi. Ega ma ei olnud pealinna kolimisest vaimustuses, sest mulle meeldis (ja meeldib siiani) Tartu ja ma olin paras memmekas ka: mulle meeldis ema ja õega koos elada mõnusas ja turvalises Tartus. Aga õppima tuli ju edasi minna ja õigusteadused ei tundunud üldse minu teema olevat. Nüüd võin täie kindlusega öelda, et ei olegi. Tallinna Ülikoolis käisin ma lõpuks aasta aega ja siis lasin end Tartusse üle kanda. Üldiselt on nii, et esimesel aastal keegi ikka välja langeb ja nii on võimalus saada ikkagi Tartu Ülikooli soovitud erialale sisse.

    Ma ei mäleta üldse, kust see mõte tuli, aga ühel hetkel see end mu pähe istutas ja enam minema ei läinud. Ühel Tallinna riigiteaduste peol rääkisin vanema kursuse tüübiga ja ütlesin talle, et olen mõelnud hoopis ajakirjanduse õppimise peale. Tema ütles, et ajakirjanikuks saab niigi, seda ei pea õppima. Jah, nüüd tean, et nii võib öelda ainult inimene, kes ei ole seda ise õppinud. Ja üldsegi, kelleks sa riigiteadusi õppides saad, ah? 😀 Mõne nädala pärast rääkisin sama mõtet oma headele sõpradele, kellest üks väljendas üsna suurt vastumeelsust ajakirjanike suhtes ja ütles, et ainult mitte seda. Sisimas ma veidi solvusin selle peale, aga mis seal ikka.

    Kevadsemestri eel otsustasin, et võtan ajakirjanduse kõrvalerialaks (üliäge võimalus, mida Tartu Ülikool pakub, kasutage seda). Esimene aine, mis läbida tuli, oli uudise sotsioloogia (nüüd kannab nime uudise alused, sest sotsioloogiaga ei ole seal vähimatki pistmist) ja annab seda seniajani legendaarne Priit Pullerits. Selle aine kohta liigub igasuguseid linnalegende, üks hirmsam kui teine. Sõbranna õde oli seda ainet võtnud ja sestap teadis sõbranna rääkida, et see on tõesti üks hirmus aine. Nende juttude taustal ma päris tõsiselt kaalusin loobumist ajakirjandusest kui kõrvalerialast. Aga ülikoolis on veel üks hea asi: kahe nädala jooksul pärast semestri algust on võimalik end õppeainelt maha regada ja nii ma siis mõtlesin, et käin esimese korra kohal ära ja kui on tõesti nii hirmus, kui räägitakse, siis loobun.

    Nii ma siis seadsin end ühel veebruarihommikul täpselt kell 8.15 Pulleka loengusse, mis ei olnud mitte midagi sellist nagu kuulujuttude põhjal võiks arvata. See oli mu pooleteise aastase ülikooliaja jooksul kõige lõbusam ja õpetlikum loeng üldse. Ainelt ma end maha ei reganud, käisin seal võiduka lõpuni ja kuigi kodutööd nõudsid tõesti kohati eneseületust, siis ei midagi liiga hullu ja kõik oli tehtav. Seniajani on ja rahvas räägib suisa, et Pullekas on leebemaks muutunud aastate jooksul.

    Igatahes selle aine jooksul mõtlesin ma igas loengus, kui lahe amet on ajakirjaniku oma. Kuna aga teooria on üks ja praktika teadupärast teine, siis tahtsin reaalselst ka proovida, kas see ikka sobib mulle. Kirjutasin ühte maakonnalehte ja palusin võimalust kuuks ajaks praktikale tulla. Sellest kuust sai peaaegu aasta, sest esimese kuu lõpus pakuti mulle püsivalt tööd. Ja vot see on küll üks kogemus, mis mu elu hästi palju muutis. Kasvõi selles osas, et mu parimad sõbrad on tulnud sealsete kolleegide kaudu. Aga veelgi enam: seal töötades sain ma aru, et jaa, ma tahan olla ajakirjanik.

    Tulin riigiteadustest ära ja järgmisel suvel astusin uuesti ülikooli sisse, sedakorda siis TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekavale. Ja vot see, mu sõbrad, on mu elu parim otsus olnud. Olgugi, et vanavanemad ja muud sugulased arvasid, et ah, asi siis see riigiteadused ära lõpetada. Küll siis vaatad edasi. Aga ma ei tahtnud, päevagi enam ei tahtnud seda õppida, kui ma võiksin hoopis palju ägedamat asja õppida. Midagi, mis mul tõesti silmad särama paneb. Mite et riigiteaduste õppimine oleks tohutult igav olnud. Ei olnud, üldse mitte, aga ma ei suutnud end näha selles vallas töötavat. Poolel teel lihtsalt avastasin midagi palju ägedamat. Ma olen enda üle tohutult uhke, et julgesin eriala vahetada hoolimata pilkudest ja kommentaaridest, mille lähedastelt sain. Teist korda tehes sain akadeemilisel testil ka vajaminevad punktid kätte, liikusin edasi erialakatsele ja vestlusvooru ning pääsesin õppima. Juhhu.

    Fun fact: tol kevadel vaatasin ma hästi palju “Grey anatoomiat” ja ilmselt sellest johtuvalt kandideerisin ma Tartu Tervishoiukõrgkooli ämmaemanda õppekavale ja sain isegi sisse. See ajab mind iga kord naerma, kui sellele mõtlen, sest mul on täpselt null huvi sellise asja vastu.

    Enne ajakirjanduse õppima asumist oli mu suurim hirm see, kas ma ikka saan normid kursakaaslased. Rääkisin oma sõpradele, et mõtle, kui pead kolm aastat igapäevaselt koos olema inimestega, kes sulle ei meeldi. Noh, see mure oli küll asjata, sest mitte ealeski ei oleks ma osanud loota või oodata selliseid kaaslasi. Ma isegi ei hakka heietama, kui imelised nad on, sest ma ei oska nii ilusaid sõnu ritta seada, kui nad väärivad. Nad on tõesti imelised ja parimad sõbrad, keda tahta. Loomulikult ei suhtle ma terve kursusega nii lähedalt, sest mul oli 50 kursakaaslast, aga kuskil 10 inimest on küll sellised, kellega ma tihedalt läbi käin. Mis paljuski inimesi liidab, on ühised huvid, meil näiteks peale ajakirjanduse ka teater ja muusika. Kui su kursaõde ikka kutsub sind enda poole Jaak Joala vinüüle kuulama, siis on miski siin elus õigesti läinud. Tegelikult muidugi parim liitja on ühine vaenlane või vihkamisobjekt, aga meil on nii, et kui keegi meist kedagi vihkab, siis vihkame kõik koos 😀 (see on loomulikult väike kirjanduslik liialdus ja üldiselt me ei vihka kedagi, sest vihkamine ise on juba nii kole ja tugev sõna). Igatahes olen ma ilmatu tänulik, et mu tee nende inimestega ristus, sest nad teevad elu niivõrd palju toredamaks ja lõbusamaks.

    Mis on mu pika jutu moraal? Lühidalt öeldes, kui sa ei tea, kas ja mida sa õppida tahaksid, siis võta julgelt vaheaasta ja tee midagi muud. Kõik, mis sa teed, teed õigesti. Usu endasse! Muidugi võib juhtuda, et lähed ehku peale midagi õppima ja ülikoolis avastad, et see täpselt ongi see, mis sa tahad. Üldiselt aga kipub ikka vastupidi minema. Peale selle, et oled ise rahulolematu, võid sa ka koha ära võtta inimeselt, kelle jaoks on sel erialal õppimine eluunistus. Kas just nii dramaatiliselt, aga üldiselt 18-aastaselt ollaksegi dramaatiline ja kõik halb tundub maailma lõpp olevat.

    Ja tegelikult ega ülikool ei olegi ainuke valik. Mul on sõbranna, kes õppis edukalt ülikoolis, aga ühel hetkel jättis selle pooleli ja rajas oma ettevõtte. Mul on sõbranna, kes on kaks korda ülikooli õppima asunud, aga mõne aja möödudes saanud aru, et see ikka pole tema jaoks. Praegu ta ei olegi ülikoolikraadi omandanud, aga töötab ja on rahul oma tööga. Mul on sõbranna, kel jäi ainult lõputöö teha ühel erialal, aga ta otsustas seda mitte teha. Mitu aastat tegeles ta muude asjadega ja alles eelmisel aastal astus uuesti ülikooli hoopis teisele erialale. Ta on praegu väga rahul. Need inimesed, kes teavad lapsest saadik, kuhu nad elus jõuda tahavad, on väga õnnelikud. Aga nad on ka vähemuses. Enamus inimestel ei ole õrna aimugi ja tihti minnakse lihtsalt vooluga kaasa. See, kui kaua sa vooluga kaasa lähed, sõltub sinust endast. Paljud ikkagi ühel hetkel ronivad kaldasse ja hakkavad siis edasi vaatama.

    Miks ma alguses ütlesin, et ei ole siiamaani kindel, kas olen oma tee leidnud? Sest vahel ma mõtlen, kas see töö, mida ma praegu teen, on ikka minu jaoks (töötan hetkel kommunikatsioonivallas) või peaksin tagasi ajakirjandusse suunduma. Vähemalt aga tean, et valdkond, kus tegutsen, on õige, ajakirjandus ja kommunikatsioon pakub nii palju erinevaid võimalusi, et vahel on isegi raske nende seas valikut langetada. Kui ma aga kindel ei oleks endas, siis ma ei kandideeriks ka magistrisse (esitasin just eelmisel nädalal oma avalduse ära). Pärast baka lõppu ei läinud ma kohe edasi õppima, vaid tahtsin natuke koolielust puhata ja tööd teha. Palju tööd. Nüüd jälle tunnen, et tahaks õppida. Sellest olen ma aru saanud, et end õppima sundida on ikka paras piin, sul peab olema tahtmist. Ja üldiselt mingil hetkel see tahtmine ikkagi tuleb, sest tegelt on ju õppida lahe.

    Vot sellised lood siis täna. Võibolla millalgi kirjutan ülikoolis õppimisest ja ülikoolielust ka eraldi, sest jutustada oleks palju. Aga kes praegu selle raske valiku ees on, mida edasi õppima minna, siis midagi ei juhtu, kui te kohe ei otsusta. Aega õppida on küll ja veel.

  • Jutustamised

    Mis mind praegu õnnelikuks teeb?

    Olen viimasel ajal nii rõõmus olnud ja ärganud kohe eriti hea tujuga. Mõtlesingi kirja panna asjad, mis mind praegu õnnelikuks teevad. Ma olen tegelikult alati olnud see inimene, kes oskab lihtsatest asjadest rõõmu tunda.

    Mu vanaema kunagi rääkis, et ühel koolitusel pidid kõik osalejad ütlema, mis neid tol hommikupoolikul õnnelikuks tegi ja kuna oli sügisene aeg, siis minu vanaema ütles, et see, kui ta bussiaknast nägi, kui ilusaks värviliseks puud tõmbunud on.

    Sellest vahejuhtumist on kindlasti rohkem kui 15 aastat möödas, aga miskipärast on see mul nii hästi meeles. Kui vanaema sellest rääkis, siis ma isegi kujutasin täpset pilti ette, mida ta nägi ja see on mul tänase päevani silme ees.

    Aga siit asjad, mis on mind rõõmustanud viimastel päevadel:

    • Kodus töötamine. Nii mõnus on, kui ei pea hommikul end korda tegema, vaid lihtsalt liigud magamistoast elutuppa. Milline ja kuidas sa välja näed, ei huvita kedagi. Üldse tööasjad on viimasel ajal nii kenasti sujunud, et lausa lust.
    • Puhkus, mis õige pea kätte jõuab. Ma täitsa ootan, et saaks juba niisama olla.
    • Suvi, millel läheb alati nii kaua aega, et kohale jõuda, aga kui ta jõuab, siis saad aru, et ta ongi ootamist väärt. Ja mis sest, et ta tänavu teistmoodi on. Ongi vahelduseks tore, kui ei ole tohutult üritusi, mis sind lõbustavad, vaid pead kuidagi teistmoodi endale tegevust leidma.
    • Toomingate lõhn. Enamus toomingaid on küll ära õitsenud, aga eile jalutades ühest põõsast mööda mõtlesin, et täpselt nii kevad lõhnabki.
    • Sirelite lõhn. Kui toomingatel on kevade lõhn, siis sirelitel on suve alguse lõhn.
    • Vihm. Praegu kallab õues korralikult, lööb välku ja müristab ka mehiselt. Aga õues ongi viimased päevad maru lämbe olnud.
    • Esitasin oma magistriavalduse ära. Isegi kuu enne tähtaega. Aga sellega on nüüd igatahes mureta. Juuli alguses on vestlus ja eks siis näis, kas pääsen õppima või mitte.
    • Värske piparmünt, mida ma ema peenrast pätsan. Issand, kui hea lõhn on värskel piparmündil. Terve korter lõhnab nii mõnusasti, kui olen teed teinud.
    • Palju uut eesti muusikat, mis nüüd viimasel ajal ilmunud on. Kes mind lähemalt teab, on ilmselt kursis, et ma kuulan päris palju erinevat muusikat ja kui mõnel eesti artistil miskit uut välja tuleb, siis alati kuulan. Kasvõi korra. Mu arust on tore, et meil siin väikeses Eestis nii palju nii erinevat mussi tehakse.
    • Sumedad suveõhtud. See on üks asi, mida ma Eesti juures nii väga armastan, et suvel ei lähegi peaaegu pimedaks.
    • Mu sõbrad. Ausalt, ma olen leidnud kõige naljakamad, südamlikumad, lõbusamad ja teravamad inimesed enda ümber. Need päris minu inimesed.
  • Jutustamised

    Maailma parimad kaneelirullid

    Ma ei ole suurem asi kokk, küll aga võin natuke olla kondiiter või pagar, sest magusaid ampse meeldib mulle hirmsasti küpsetada. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis tihti tulin reedel koolist koju ja asusin midagi maitsvat küpsetama. Mida vanemaks olen saanud, seda vähem on kuidagi aega ja enam nii tihti ma vaaritama ei satu. Eriti, kui olen üksi elanud, sest tundub tobe ainult endale kooki küpsetada. Kui vahel mõne sõbra pool on koosviibimine, siis sinna olen küll püüdnud miskit magusat kaasa teha. Üldiselt kõik teavad, et mina hoolitsen magustoidu eest.

    Kuigi poe koogid ja tordid näevad alati nii ilusad välja, siis kodusel küpsetisel on ikka kuidagi parem mekk. Ei tea, kas seetõttu, et see on kuidagi kodusem? Igatahes mina eelistan iga kell poetordile kodust kooki, kasvõi lihtsat plaadikooki.

    Tihtilugu on minuga nii, et kui leian mingisuguse hea retsepti, siis järjepidevalt valmistan üht ja sama asja. Kuskil poolteist aastat tagasi proovisin Sandra Vungi kaneelirulle ja ausalt kohe – pole mina varem nii maitsvaid kaneelirullikesi saanud. Teen neid ikka ja jälle. Viimati küpsetasin ka sõpradele ja kõik kiitsid ning sõid isukalt. Kusjuures isegi mu ema, kes on aastakümneid kaneelisaiakesi oma retsepti järgi teinud, kiitis neid. Mis kõige parem – rulle on äärmiselt lihtne teha ja see ei võta ka kaua aega. Kui välja jätta taigna kerkimine. Aga vähemalt ei pea ise samal ajal juures passima ja saab muude toimetustega tegeleda.

    Täna tuli jälle kaneelirullide isu ja nii ma neid küpsetama asusin. Mõtlesin ka teiega jagada seda suurepärast Sandra Vungi retsepti, sest nädalavahetusel on ikka natuke rohkem aega, et köögis mässata. Kuigi need saiad erilist mässamist ei vaja. Ahjaa, need rullikesed on ka vegan.

    Kui ma muidu teen kõike retsepti järgi, siis kaneeli panen ma küll rohkem. Mulle to-hu-tult meeldib kaneeli maitse ja enamjaolt ongi poe saiakestega see häda, et kaneeliga on nad hirmsad koonrid. Ehk siis selle retsepti puhul, kui glasuur on taina peale määritud, raputan ma kaneeli veel juurde. Imehea. Olen proovinud nii tumedat kui ka piimašokolaadi peale niristada, aga minu meelest ilma on isegi parem, sest muidu tuleb šokolaadi tugev maitse, eriti tumeda puhul, esile ja jätab mõnusa kaneelise meki tahaplaanile. Seega raputan mina lihtsalt natuke tuhksuhkrut peale ja voilaa – ongi valmis. Eriti head on nad veel soojana. Seega proovige julgelt ja andke teada, kuidas maitses.

  • Jutustamised

    Kremli ööbikud

    Vanematele kingituste tegemine on paras peavalu, sest neil on kõik justkui olemas. Seega otsustasime õega eelmisel aastal, et kingime emale jõuludeks hoopis elamuse: „Kremli ööbikute“ piletid. Kui see lavastus mullu välja tuli, siis kõik rääkisid sellest ja pigem jäi ikka kõrvu positiivne. Ega muidu ei oleks see ju ka tänavu kordusele tulnud, kuigi esialgu pidid etendused olema ühel suvel.

    Mina ja õde oleme eesti muusikaga üles kasvanud. Ma kunagi mõtlesin, mis on üldse esimene laul, mida mäletan ja see on ühest ETV aastavahetuse programmist, kus ilmselt näidati katkeid varasematest aastavahetustest vms ja kõlas Ruja lugu „Suudlus läbi jäätunud klaasi“. Ma olin ilmselt kolme-nelja aastane tol aastavahetusel, Ruja oli paraku ammu laiali läinud ja lauljagi oma traagilise lõpu leidnud, aga see hetk, see lugu, need riided, mis bändiliikmetel seljas olid, jäid meelde. Mu isa kuulas omal ajal päris palju Ruja ja nii on kuidagi saanud sellest ka minu üks lemmikbände. Kuna ta kuulas ka palju muud eesti muusikat, siis on see minulegi külge jäänud. Seega jõuab minu kõrvu nii Jaak Joala, Anne Veski, aga ka näiteks Taukar või Reket.

    Tulles algse teema juurde tagasi, siis läksime ema ja õega Narva „Kremli ööbikute“ etendusele. Õigem oleks tegelikult öelda kontserdile, sest sisu pool oli etenduse jaoks veidike lahja. Mis aga ei tähenda, et mulle poleks meeldinud. Vastupidi. Meeldis väga-väga-väga. Kõik. Algusest lõpuni.

    Ma arvan, et see on üks läbimõeldumaid projekte, mis teatrivallas viimasel ajal tehtud. Alustades kasvõi kohast – Kreenholmi manufaktuur, mis asub Joala tänaval. Ühel pool Eesti, teisel Venemaa. Sealsamas Eesti ja Venemaa vahel kuivanud jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas unustuse jõgi – Narva kosk.  Seega ei suuda ma mõelda ideaalsemat kohta, kus antud lavastust mängida.

    Juba etenduspaika kohale jalutades oli nii palju vaadata, sest rõhku oli pandud detailidele: igal pool olid Jaak Joala elusuuruses ja natuke väiksemad papist kujud, millega sai pilti teha. Sõbranna rääkis, kuidas tema eelmine aasta “Kremli ööbikuid” vaatamas käis ja kuidas üks vanem proua oli tema juurde tulnud ning palunud endast Jaak Joalaga pilti teha, sest tal ei olnud kaameraga mobiili. Küll aga oli tal meiliaadress, kuhu pilt saadetud sai.

    Nii ilus oli, et hästi palju oli ümbrust tuledega kaunistatud. See oli kuidagi võluv: ühestküljest selline vabriku kulunud mulje, aga teisalt andis valgus mingit teatavat romantilisust sellele vanale ja natuke räämas ilmele. Aga koht kohaks. Ka etendus meeldis mulle.

    Etenduse algus andis hästi aimu, kuidas Joala oli justkui kõigi oma – ta oli igas Eesti peres kohal, tunnistas nende rõõme ja muresid. Aga kui sa oled kõigi oma, siis kelle oma sa tegelikult oled?

    Tüki ajal mõtlesin jälle sellele, kuidas me arvame end midagi ihkavat, aga kui see on käes, siis ei oska sellega midagi peale hakata. Joalal oli nii kuulsusega. Ei olnud see tuntus miski meelakkumine.

    Mulle meeldis, kuidas etendus oli üles ehitatud: oli üks tavaline päev Joala elus, kus tuli anda seitse kontserti erinevais Venemaa paigus. Sel ajal vaatas ta minevikku, aga nägi ka tulevikku ja küsis seejuures, miks ta seda kõike teeb ja kas see ongi see, mida hing ihkas.

    Eraldi tahaks ma kiita Robert Linnat Urmas Alenderina. Ma olin alguses pigem skeptiline, aga püha müristus, kui hästi ta Alenderi laulmismaneeri järgi tegi. Kunagi mängis Sergo Vares Urmas Alenderit (mida ma jumaldasin), aga Linna vist isegi laulis rohkem Alenderi moodi.

    Kui teil on vähegi võimalik, siis minge sede tükki vaatama. Juba ainuüksi vabriku pärast tasub minna. Hästi lahe oli ka see, et kohapeal müüdi näiteks voodipesu, mis on sealsamas Kreenholmis toodetud. Ja minna tasub ka seetõttu, et laulud on ju head. Olen viimased päevad hästi palju Joalat kuulanud ja ostsin ka tema plaadi, et autos saaks ka Jaagu üürgama panna ning ise kaasa lõõritada.

  • Jutustamised

    Raamatuklubi

    Mulle meeldib lugeda. Ajalehti, ajakirju, blogisid ja loomulikult ka raamatuid. Paraku kipub viimase jaoks aega nappima. Tegelikult vast leiaks aega ikka, aga ju siis on olnud teised prioriteedid. Sel aastal seadsin endale eesmärgi, et aasta lõpuks on mul loetud vähemalt iga kuu kohta üks raamat. Usun, et 2019. aasta lõpuks saan oma eesmärgi täidetud. Eelmine aasta sellist sihti polnud ja siis lõpetasin kümme teost.

    Mul tegelikult on väikestviisi raamatute ostmise sõltuvus. Ma nimelt ei viitsi raamatukogudes käia. Seega, kui tahan midagi lugeda, siis ostan selle teose endale. Ja muidugi vahel meeldib mulle niisama raamatupoodides käia ja alati leian midagi, mille ma kindlasti pean endaga koju kaasa tooma.

    Üks päev käisin Lõunakeskuses ja parklas lähenes mulle meesterahvas, kes küsis: “Kas te raamatuid ka loete?” Tuli välja, et tegu on kirjanikuga, kes Venemaal on isegi mingeid luulevõistlusi võitnud. Kuna tal tulevat kohe uus raamat välja, siis müüs hästi odavalt vanu teoseid, et need jalust ära saada. No kuidas ma ei osta siis? Sain kaks raamatut kümne euro eest ja autogrammi kirjutas ka sisse. Ma pole veel neid lugema asunud, sest pooleli olevate raamatute nimekiri on praegu veidike liiga pikk ja katsun kõigepealt nendega ühele poole saada.

    Mu vanaema Anne oli omal ajal hästi suur lugeja. Tema kodus olid riiulid raamatuid triiki täis ja ilmselt temalt ma oma lugemispisiku saingi. Tema jaoks oli tavaline, et iga õhtu enne magamaminekut luges ta midagi. Alati ostis ta mullegi lasteraamatuid. Kusjuures hiljuti vaatasin ka Astrid Lindgreni elul põhinevat filmi ja hakkasin mõtlema, et peaks uuesti lugema tema kirjutatud raamatuid. Kõik tema teosed, mis mul kodus olemas on, ongi minu vanaema ostetud, sest Lindgren oli üks tema lemmikkirjanikke. Oleks päris huvitav näha, kas täiskasvanuna tunduvad need raamatud ka kuidagi teistmoodi kui lapsena.

    Millalgi rääkisime sõpradega ka raamatute lugemisest ja ma ei teagi, kuidas tekkis idee luua raamatuklubi. Iga kuu valib üks meie seast ühe raamatu, mida me siis kõik loeme ja kuu lõpus saame kokku ning arutame loetu üle.

    Ma kirjutan sellest siia ka, sest äkki on teie seas ka kedagi, kes sooviks virtuaalselt kaasa lüüa. Esimene raamat on minu valitud ja selleks on Milan Kundera romaan “Olemise talumatu kergus”. Kui raamat loetud ja arutelu sõpradega peetud, siis katsun siia ka meie muljeid kirjutada. Teie olete aga lahkelt oodatud kaasa muljetama.

  • Jutustamised

    Sõbrad, sõbrad, sõbrad

    Ma olen viimasel ajal saanud päris palju sõpradega aega veeta ja see on nii-nii hea. Kui muidu on kõigil kogu aeg kiire, sest kõik tegutsevad sajal eri rindel, siis suvi on aeg, mil saab veidike hinge tõmmata. Olen usinalt oma kaamerat ka kaasas kandnud, et toredad hetked saaksid ikka jäädvustatud.

    Panime sõbrannadega juba mõnda aega tagasi paika kuupäeva, mil lähme Kauksisse telkima. Lapsepõlves käisime perega iga suvi kuskil telkimas ja see oli nii tore ja põnev. Mida vanemaks saad, seda rohkem vist hindad mugavust ja seda, et saaks voodis ärgata. Seega enam ei satugi taolistele väljasõitudele.

    Rääkisin juba kevadel sõpradele, et võiksime minna ja nad olid kohe nõus. Kuupäeva panime varakult paika, mis oli natuke riskantne, sest Eesti ilma ei tasu teadupärast väga pikalt ette ennustada. Oligi nii, et kui eelneval päeval kostitas meid 30 kraadine leitsak, siis meie väljasõidul olid temperatuurid väheke langenud, millest polnud iseenesest hullu midagi, sest päevitada saime ikka. Vaat, et liigagi palju. Selline jahedam ilm on ohtlik, sest tundub justkui ei hakkaks päike üldse peale, aga see on petlik. Kõrbesime korralikult ära ja enamus meist hakkasid ka nahka ajama. Aga mis seal ikka, juhtub. Öösel langes temperatuur aga üheksa kraadini, mis tähendas, et telgis oli pigem jahedavõitu. Hommikul üles ärgates oli aga tunne nagu oleks aeg järsku edasi läinud ja käes on sügis. Õues oli täpselt selline sügishommiku hõng. Aga polnud sellestki hullu midagi, sest jäime kõik väga rahule oma mõnusa väikese puhkusega.

    Tõesti oli lõõgastav kas või üheks päevaks eemale saada nii, et ei ole internetti ega midagi. Nii värskendav. Kusjuures täpset kohta, kuhu telk maha panna, hakkasime otsima päev enne ja leidsime ülimõnusa paiga, kus rannas ei olnud peale meie kedagi. Eemal küll, aga see oli nii kaugel, et põhimõtteliselt ei näinudki neid. Tõeline luksus ikka, kui saad olla looduskaunis kohas täiesti omaette oma sõpradega.

    Möödunud nädalavahetus oli aga eriline sellepoolest, et minu armas sõbranna Eveliis abiellub ja korraldasime talle tüdrukuteõhtu. See mõiste siinkohal vist ei päde eriti, sest Tartu rahvas hakkas kell 5.30 hommikul Tallinna poole sõita, et jõuda pärast kaheksat Eveliisi juurde ja teda enne tööleminekut üllatada. See plaan läks vähe nihu, sest nii, kui tema maja juurde jõudsime, keeras ta autoga parklast välja teises suunas meid märkamata. Naersime, et päris hoolikas autojuht, kes ei märka enda kõrval suurt seltskonda. Helistasime kähku Eveliisile mõtlemata, kuidas me ta tagasi koju meelitame. Nii öeldigi, et tulgu kähku koju, sest tal on kodus veeavarii. Eveliis oli aga oma tulevase abikaasa poissmeeste õhtu jaoks sama vale kasutanud. Seega sai ta kohe aru, mis tegelikult toimub. Ajas oma asjatoimetused ära ja tuli korterisse, kus me teda ootasime. Kiire meik peale ja liikusime edasi. Käisime näiteks burlesque töötoas, mis mulle väga meeldis. Kuulsime ajaloo kohta ja saime ka ise ühe kava selgeks. Hästi tore päev oli ja teiste jaoks jätkus pidu veel ka Berliinis, kus nad kolm päeva veetsid. Tartu rahval oli aga kohustusi, mille tõttu ei saanud reisule kaasa minna.

    Pühapäeval käisime aga sõbranna Liisi suvilas, mis on Taevaskoja lähedal. Seal on tore kohvik Lättekoda. Kes ei ole seal käinud, siis soovitan väga, sest tegu on ühe äraütlemata armsa kohaga. Hiljem käisime jõelaev Lonnyga sõitmas ja pärast läksime Liisi suvilasse, kus saime niisama süüa ja jutustada. Ilmselt on pea igaüks Taevaskojas käinud, aga vahelduseks on tore taasavastada erinevaid paiku Eestimaa peal. Õnneks tuleb avastamist veel, aga sellest juba järgmistes postitustes.

  • Jutustamised

    Uus eluaasta

    Suvi on ikka mõnus. Mis sest, et tänavu pole ta just eriti suve moodi. Eriti, kui võrrelda aasta taguse ajaga. Aga pole hullu. Hea on ikka.

    Mul on ühestküljest nii palju energiat, et kõigega tegeleda, aga teisalt ei viitsi ka. Saa siis aru. Seega kirjutangi parem olnust.

    Vahepeal tähistasin ühe eluaasta möödumist ja 27. juulil sain 27-aastaseks. Mul oli hästi tore ja hea sünnipäev. Ja sellele eelnenud ja järgnenud päevad. Kuidagi juhtub nii, et iga aastaga leian ma üha enam häid inimesi enda kõrvale. Neid päris omasid, kes elavad kaasa, kiidavad, toovad vajadusel maa peale tagasi, toetavad tingimusteta, sest niimoodi on meil kombeks. Kes näevad, kui keegi on haiget teinud. Isegi siis, kui ise ei saa veel aru, et oled haiget saanud. Ma pean kõvasti vaeva nägema, et olla neile sama hea kaaslane, kui nad on mulle. Mõnikord on see veidi raske, sest vahel olen nii ametis iseendaga. Aga ma proovin.

    Ma olen viimase eluaastaga hästi palju õppinud. Mind ümbritsevad inimesed on mind mõjutanud ja kasvatanud. Ma ise tunnen küll, et olen viimase poole aastaga päris palju muutunud. See muutus ei pruugi teistele välja paista, aga ise saan sellest aru ja olen vahel täitsa uhke enda üle. Näiteks olen ma õppinud end tunduvalt paremini väljendama. Mitte et see oleks mu keeleoskuse taga, vaid ma ei osanud aru saada oma tunnetest ja emotsioonidest. Kui neist ise aru ei saa, siis ei oska neid ju ka teistele väljendada. Igatahes olen ma uhke, et selle teemaga tegelen.

    Üks päev mõtlesin selle peale, kuidas inimestel on elu jooksul võimalik nii palju võimalusi, erinevaid oskusi arendada ja mida mina tahaksin veel juurde õppida. Sain päris pika nimekirja ja nüüd uurin vaikselt, kuidas saaks need ka teoks teha. Näiteks tahaksin ma hirmsasti õppida tennist mängima. Egas siis midagi, tuleb leida sobiv tennise trenn. Eks ma annan mingi aeg teada, kuidas mul selle kõigega läheb.

  • Jutustamised

    Tiks

    Ei tea, kuhu see eluke niimoodi tormab. Viimane hetk, mida mäletan, on maikuust ja nüüd on kohe juuli käes. Kuhu juuni siis jäi? Esimene suvekuu möödus kui silmapilk. Korra olen ujuma jõudnud, aga vesi oli üsna jahe. Järve minek võttis omajagu aega, sealt välja tulek käis aga hoopis kiiremini. Vähemalt sain linnukese kirja, et olen ka sel suvel ujumas käinud. Euroopa kuumalaine meile vist ei tule, seega võibolla rohkem ei saagi suplema. Kuigi olgem ausad, sellist kuumust ei tahaks ka nagu näiteks Prantsusmaal on – see on ikka liig.

    Vahepeal on palju tööd tehtud. Nagu ikka. Nüüd on aga peaaegu, et puhkus ja seepärast jõudsin ka siia kirjutama. Sest kirjutada on palju, aga kui hakkan mõtlema, millest küll, siis nagu ei tulegi midagi pähe. Miskipärast ei tõuse käsi kõike kirjutama. Võibolla on vaja aega, et kõik läbi mõelda? Tegelikult ma vist natuke kardan ka kõike kirjutada, sest kuigi ma teenin kirjutamisega leiba, siis kui keegi minu mõtteid loeb, siis on mul alati pisut ebamugav. Näiteks arvamuslugusid kirjutades põdesin ma alguses hästi palju, sest nende puhul ei hinda keegi mu reporteritööd või kirjutamisoskust, vaid arvustamisele kuuluvadki minu mõtted ja arusaamad elule. Ehk siis see, mis minu peas toimub. Ju see siis ikka natuke torgib hinge, kui keegi ütleb, et oled rumal või lihtsalt noor ja naiivne. Viimast ma olengi, aga nagu mu hea sõber ütles, siis see käib asja juurde. Üldse, miks me paneme pahaks seda, kui keegi on noor ja naiivne? Selle vastu ju ei saa, mis su sünniaastaks passis märgitud on. Ja naiivsus ei pea ka ilmtingimata halb olema. Noored ja naiivsed ongi idealistlikumad, tahavad maailma parandada. Kuidas saab see negatiivne olla? Hullem oleks ju variant, kui lihtsalt ütled, et kõik on halvasti, aga ei proovigi parandamisele kaasa aidata.

    Ei teagi, kuhu ma selle kõigega välja jõuda tahtsin. Nii juhtub, kui hakkad kirjutama ideeta, et mida siis ikkagi öelda. Kuigi isegi siis, kui mul on kindel eesmärk, läheb mul mõte ikka uitama ja toon kõrvale teisi teemasid. Ei oska vist fookust hoida.

    Muide, eelmine laupäev oli mul esimene täiesti vaba päev. Kohe sellist sorti vaba päev, et polnud ühtegi kohustust ega kokkulepet kusagile minna. Ma püüdsin meenutada, millal mul viimati nii oli, aga ei tulnudki meelde. Ja mis ma tegin selle vaba päevaga? Põdesin. See oli nii imelik tunne, kui polnudki vaja midagi teha, et ma ei osanud kohe olla. Ärevus oli hinges. Raske on töötegemise rattalt maha saada. Täna oli ka vaba päev ja olen vist väikeseid edusamme teinud, sest tundsin end hästi ja mõnus oli olla.

    Mõtlesin, et näitan pilte vahepealsest ajast, aga ma ei viitsi üldse telefoni või kaamerat välja võtta, seega mul ei olegi eriti fotosid. Peaks ikka rohkem kasvõi tavalisi hetki pildile püüdma, sest tihtipeale on igapäevased momendid need, millele on hiljem tore tagasi vaadata. Ja mis siis võibolla enam polegi nii igapäevased… Siin igatahes kaks pilti juunikuust.

    Noorem õde lõpetas ülikooli. Nüüd oleme mõlemad kõrgelt haritud. Väiksem õde lõpetas aga esimese klassi.
    Olime Signega väga kultuursed ja käisime Tõrvas Verdi reekviemit kuulamas. Oli väga emotsiooniderohke õhtu.
  • Jutustamised

    Keskkonnasäästlikuma eluviisi poole

    Ma vaimustun hästi kergesti. Ideedest, inimestest, muusikast, ümbrusest, toidust – nimeta vaid. Ma päris täpselt ei teagi, kust see tuli, aga ühel hetkel hakkasin rohkem mõtlema sellele, kui keskkonnasäästlik (või keskkonnasäästmatu) ma olen.

    Ei saa öelda, et ma oleksin väga loodussõbralik inimene olnud. Jah, kilekoti asemel olen kasutanud juba aastaid riidest kotti, toast lahkudes ei jäta üldjuhul tuld põlema, hambaid pestes ei lase veel joosta, prügi ei viska maha ja nii edasi. Sellised hästi pisikesed tegevused, mis on minu jaoks üpriski loomulikud.

    Sügisel, kui arutasin sõbraga seda teemat, rääkis ta, kuidas nemad perega pesevad juba mõneda aega hambaid puidust varrega hambaharjaga, mis on tunduvalt loodussõbralikum kui need, millega harjunud oleme. Pärast seda olen ka ise puidust varianti kasutanud ja ei näe põhjust, miks peaksin vana kombe juurde tagasi minema. Esimest korda pestes oli natuke võõras, sest tundsin justkui puidu maitset, aga sellega harjus kiirelt ja nüüd ei ole mingit vahet.

    Kui ma üldiselt uue aasta alguses lubadusi ei anna, siis suur eesmärgiseadja olen ma küll. Ja seda mitte ainult uue aasta eel: nii, kui mul mõni idee tuleb, sean endale eesmärgi. Aga tegin seda aasta alguses ka: aastal 2019 proovin olla tavapärasest rohkem keskkonnateadlikum ja -sõbralikum. Ma ei ole suhtumisega, et pärast mind tulgu või veeuputus, vaid tõesti tahan, et meil oleks hea ja puhas keskkond, kus elada.

    Kui eesmärk seatud, hakkasin rohkem mõtlema, mida ma juba eeskujulikult teen ja mis võiksid olla järgmised sammud, et olla keskkonnasõbralikum. Ma tunnen ennast päris hästi ja tean, et kui ma muutun liiga ekstreemseks, siis ei saa sellest kõigest pikas plaanis asja ja õige pea löön käega. Seega liigun tasa ja targu väikeste sammudega.

    Kilekotte ma üldiselt ei kasuta nii või naa. Mul on aastaid olnud riidest kott, mille poodi minnes kaasa haaran. Küll aga ei ole ma seda teinud teab mis kirglikult. Ses suhtes, et kui parasjagu riidest kotti pole olnud, aga poest on vaja läbi hüpata, siis olen ikkagi selle kilekoti ostnud mõeldes, et ah, mis see üks kilekott ikka teeb. Hiljem olen neid prügikotina kasutanud. Seega päris niisama seisma ei ole nad jäänud.

    Sel aastal otsustasin, et toidupoes käies ma ühtegi kilekotti ei osta. Käe- või seljakotti panin ühe riidest koti ning autosse teise. Nii on mul kott igaks juhuks alati olemas. Rääkisin kolleegile oma plaanist ja ta pani ühe riidest koti tööl riiulisse ka. Nii saame mõlemad seda kasutada, kui oleme enda oma koju unustanud.

    Samuti lubasin sel aastal mitte osta pudelivett, sest tegelikult on mul ajaga kogunenud päris mitu korduvkasutatavat joogipudelit. Nüüd valisingi oma lemmiku välja ja kannan seda endaga igal pool kaasas. Andsin ühe pudeli ka emale ja teise isale ning nüüd kasutavad nemadki neid. Isa puhul mõtlesin küll, et tal vast nädalake on meeles oma joogitopsi kaasas kanda, aga minu üllatuseks on ta aasta algusest saadik kenasti vastu pidanud ja pudel on tal iga päev kasutuses. Väike õde muudkui räägib, et tema tahab ka endale nüüd oma korduvkasutatavat joogipudelit.

    Üldiselt on mul selle eesmärgiga päris kenasti läinud, sest Eestis ma ei olegi pudelivett ostnud. Küll aga tegin pattu Maltal olles, sest sealne kraanivesi ei kannatanud oma soolasuse tõttu juua. Muidu ma ses osas pirtsakas ei ole ja joon hea meelega kraanivett, aga seal see tõesti juua ei kõlvanud.

    Kuna mul on tobe harjumus osta pidevalt kohvi kaasa, siis aasta alguses ostsin omale korduvkasutatava kohvitopsi ja lubasin, et sel aastal ühtegi ühekordset kohvitopsi ei kasuta. Kui olen oma topsi maha unustanud, siis lihtsalt ei osta kohvi. Seda reeglit olen ma ühe korra rikkunud ja see ei olnudki niivõrd minu süü. Olin Tallinnas ja kuna mul oli kohtumiseni aega, mõtlesin, et ergutan end kofeiiniga. Ei ostnud jooki kaasa, vaid ütlesin, et tarbin kohapeal. Sellegipoolest toodi mulle kohv ühekordses anumas. Enda ümber vaadates nägingi, et kõigil on ühekordsed topsid. Sain oma õppetunni ja rohkem samasse kohta ei lähe.

    Olen mõelnud ka, et järgmisena tahaksin proovida tahket šampooni. Mu praegune šampoon hakkabki kohe otsa lõppema, seega ostan katsetamiseks endale tahke variandi. See põhimõte on mul olnud juba mõnda aega, et tooted kasutan ikkagi lõpuni enne, kui uue kasutusele võtan. Kui mõni toode ei ole mulle sobinud või meeldinud, siis olen õele andnud, aga niisama ma midagi üldiselt ära ei viska. Enne, kui midagi ostan, siis teen veidike eeltööd ka. Just selle mõttega, et uurida välja, kas ihaldatud toode võiks mulle ka päriselt sobida. Üldiselt niimoodi enne uurides ei ole ma ka väga puusse pannud millegagi. Pigem on emotsiooniostud need, mille puhul hiljem avastan, et ei sobi või ei meeldi. Aga õnneks jääb taolisi oste üha vähemaks, sest mul on kõik justkui olemas. Küll aga tean, et riideid ostan ma liiga palju. Mulle tõesti väga meeldivad riided ja enamjaolt ma ikkagi kannan ostetud esemeid päris kaua. Ja kui ma midagi ei taha enam, siis annan näiteks emale. Viimastel aastatel olen tegelikult püüdnud rohkem investeerida kvaliteetsetesse esemetesse, mis kestaksid aastaid. Jalanõud ja joped näiteks, sest maru tüütu on iga talv uut jopet otsida.

    Hea meelega loeksin, millised on need keskkonnasäästlikud käitumismustrid, mida teie järgite.