• Mõtisklus

    Võrreldes võrreldamatut

    Kui ma olin 14, oli mul kogu elu planeeritud. Ma teadsin täpselt, millal peaks kõrgharidust tõendav diplom käes olema, millal oma kodu, millal abieluranda sõudma, millal lapsed tulla võiks. Ütleme nii, et mitte miski pole läinud nagu ma planeerisin. Tõele au andes, siis ega ma seda nüüd nii pingsalt ka plaaninud. Lihtsalt 14-aastaselt tundus, et kui kümne aasta pärast tanu all pole, jääd vanatüdrukuks. Kõik. Finiito. Elu läbi. 

    Üldse tundusid toona kõik 30-aastased kuidagi nii täiskasvanud ja elutargad. Ma ei tea, kas asi on selles, et tollal saadigi varem täiskasvanuks ja tänapäeval vastupidi ollakse kauem lapsed, aga kui ma vaatan on sõpru, kes on 30-aastased, siis mõned neist on sama eksinud, kui kümme aastat tagasi. Kuigi kõik käivad tööl, on selles vägagi edukad ja osad elavad pereelu, siis ikkagi otsitakse jätkuvalt ka seda müstilist oma teed. Ma vist ei tea kedagi, kes täie kindluse juures väidaks, et jah, mina tean täpselt, mida elult tahan. Mulle veidi tundub, et vanasti ei olnud seda otsimist nii palju, tuli lihtsalt ellu jääda nende võimalustega, mis olid.

    Pean tunnistama, et senimaani on mul täitsa kena elu olnud. Vaatamata sellele, et ma ei ole üldse seal, kus ma end teismelisena selleks ajaks arvasin olevat. Näiteks ei osanud ma mõelda, et veel 28-aastaselt ülikoolis õpin. Ideaalis oleks pidanud mul magistrikraad juba ammuilma käes olema. Kusjuures ma olen väga rahul, et alles nüüd uuesti õppima asusin, sest praegu on mul tagasi tulnud see tuhin, et oh, kui põnev on koolis käia ja õppida. Pärast bakat olin ma väsinud. Mõned aastad sai töö tehtud ja nüüd siis uue hooga. Sellest aga kunagi hiljem. Ma ei oleks mitte kunagi osanud aimata, et elu mulle sellised sõbrad ette veeretab, sellised seiklused ja üldse sellise elu. Ma olen väga tänulik, mis sest, et see erineb totaalselt mu ettekujutusest. 

    Isegi, kui olen üldjoontes oma eluga rahul ja täitsa õnnelik ka, siis vahel, kui on halvem tuju, tuleb küll teatav enesehaletsus peale. Eriti, kui vaatan ümberringi, mida teevad minuga sama vanad või mõned aastad vanemad inimesed. Mõnel naisel on mitu last; valmistab perele ainult orgaanilistest koostisosadest söögikordi (see on kusjuures kõige suurem müsteerium, kuidas nad kõik nii hästi süüa valmistama õppisid)  ja manitseb teist ema, kui see julgeb oma lapsele krõpsu anda; teeb tööd; loeb iga nädal mõne „Sõda ja rahu“ paksuse raamatu läbi; kuulab inspireerivaid podcaste, on kursis kõigi päevauudistega ja jõuab neid veel oma sotsiaalmeedias kommenteerida, vahel isegi mõnega vaidlema minna, sest mis see Kats siis plärab, et tema maski ei kanna; ehitab maja ja elab üldse ideaalset pereelu. Loomulikult on neil ka vahel raske ja siis nad panevad endast üles #meigivaba selfi ja kirjutavad juurde, et päevad ei ole vennad. Ja siis olen mina, kes ma heal juhul enne hommikust veebikoosolekut jõuan juuksed ära kammida…

    Kindlasti tahab keegi nüüd kisama pista, et see on fassaad, need naised näitavad oma elu ideaalsemana, kui see on. Aga teate, ma ei usu. Väikeste kirjanduslike liialdustega loomulikult, aga vabalt võib nii olla. Mõned inimesed lihtsalt ongi nii tegusad ja jaksavad justkui kõike. Imeinimesed. Ja isegi, kui see kõik on fassaad, siis ma ei süüdistaks neid, sest kammoon, see on sotsiaalmeedia, kus nad enda elu presenteerivad. Seda peab ise automaatselt kriitilisema pilguga jälgima, sest teadagi, et kõik ei ole alati nii nagu meile presenteeritakse. Aga see ei oma lõpuks tähtsust. Mina ise olen loll. Loll seetõttu, et ma võrdlen võrreldamatut, siga ja kägu. Ma ei saa end kõrvutada nende naistega, sest me elame niivõrd erinevat elu. Kui nemad on peamiselt pereinimesed, siis mina olen vähemalt praegu rohkem karjäärile keskendunud. Ja ei ole õiget ega valet. Inimesed valivadki sellise tee, mis neile sobib. Pealegi on inimestel ellu astudes juba niivõrd erinev stardipakk. Ei saa omavahel kõrvutada jooksma õppijat olümpiavõitjaga.  

    Mina olen mõelnud, et kahekümnendad eluaastad on selleks, et laduda vundament edasiseks eluks. See on aeg olla isekas, elada endale, õppida ennast võimalikult hästi tundma ja üldse hästi palju õppida ja areneda. Ja õppimise all ei pea ma silmas seda, et loed eneseabiraamatuid ja võtad osa mõnest veebiseminarist, vaid reaalselt ikka hariduse omandamist. Muidugi saab ka hiljem, aga ma räägin suunast, mille mina olen valinud. Loomulikult ei peagi kõik inimesed ülikoolis käima, aga mind ajab iga kord muigama, kui lahtise peaga inimene väidab, et tal ei ole kõrgharidust vaja, sest ta saab selleta ka hakkama. Absoluutselt saab. Aga ülikool on nii palju muud, kui lihtsalt mingid teadmised selleks, et tööelus edukas olla. See annab teatava analüüsioskuse ja oskuse luua analüüsikategooriaid. Muidugi saab end ise ka arendada, aga see ei ole päris see. Tavaliselt need, kes ülikoolihariduse kahtluse alla seavad, on pigem ka need, kes ei ole ise seal käinud. 

    Ma olen nüüd pool aastat jälle ülikoolis käinud ja selle ajaga ma olen nii palju edasi arenenud. Uskumatu, mida professionaalne juhendamine teeb ja kuidas õpitut saab päriselus rakendada. Näiteks oli mul aine „Loo jutustamine“, misjärel vaatan ma seriaale ja filme hoopis teise pilguga ja olen iga kord hämmingus, kuidas ma varem sellistele detailidele tähelepanu ei osanud pööranud. See on kõigest üks näide, aga jah, ma tõesti fännan õppekava, millel õpin. 

    Loomulikult ei peagi kõik inimesed head haridust omandama, aga minu jaoks on see oluline. Ma tahan olla oma tulevastele lastele eeskujuks ja näidata, et on oluline olla pühendunud ja töökas, mitte oodata, et asjad ise juhtuksid ja sülle kukuksid, vaid näha oma unistuste nimel vaeva. Loomulikult ainuüksi see, et ülikoolidiplom taskus on, seda ei taga, aga hea hüppelaua annab see küll. Kui ise vähegi oled asjalik inimeseloom. Meie vanematel selliseid võimalusi ei olnud nagu meil praegu. Seega kasutagem seda head aega, milles elame. 

    Jah, mu elu ei ole läinud üldsegi mitte nii nagu ma planeerisin. Aga samas ei osanud ma ka arvata, et võiksin kunagi inimesena nii palju kasvada ja areneda. Seega mul ei ole kahju, et asjad omasoodu läksid. Sest reaalsus on niivõrd palju parem, kui ma iial unistadagi oleksin osanud. Ja kuna ma olen loomu poolest optimist, siis olen veendunud, et elu saab ainult veelgi paremaks minna. 

  • Mõtisklus

    Kuhu su unistused unusid…

    See on lausejupp, mis mind aeg-ajalt kummitama satub.

    Vanaema Anne oli hästi suur muretseja. Kui ma kooli läksin, pabistas ta, kuidas ma hakkama saan. Seda ei saa talle pahaks panna, sest olin ma ju lapsena üpris vaikne ja tagasihoidlik. Seda eriti võõraste inimeste seltsis. Tõsilugu oli see, et mulle lihtsalt ei meeldinud enamus inimesi. Tänase päevani ei meeldi, aga vanemaks saades omandame teatavad sotsiaalsed oskused ja saame aru, kuidas ühiskonda sulanduda sooviv kodanik käituma peab. Ma võin väga paljusid inimesi äärmiselt toredatakse pidada, mis aga ei tähenda, et ma nendega lähemalt suhelda tahaksin. Inimese kohta, kellele teised eriti ei meeldi, on mul päris palju sõpru. Ja nendega suhtlen ma hea meelega iga kell. Lihtsalt mida aasta edasi, seda enam valin, kellega oma kõige väärtuslikumat ressurssi ehk aega jagan. Mu armas sõbranna Eva ütles väga ilusti, et ei saa võtta iseenesestmõistetavalt, kui keegi sinuga koos on. See on valik. Seetõttu tuleks ehk rohkem hinnata, kui keegi meile oma aega pühendab. Ja kui ei pühenda, siis ka see on sõnum.

    Lapseeast välja kasvades kasvasin ajapikku välja ka oma tagasihoidlikkusest ja häbelikkusest. Kui paluksin mõnel oma lähedasel end iseloomustada, siis ilmselt ei kasuta neist keegi eelnevat sõnapaari. Minus peitus, ja tegelikult peitub siiani, suur elujanu, tahtsin ja tahan proovida ning näha võimalikult paljut. Omada rikast maailmatunnetust ja –pilti.

    Mingi aeg mõtlesin hästi palju sellele, et arenemiseks ja uute kogemuste kogemiseks on vaja väljuda oma mugavustsoonist. Ja nii ma siis tegin: iga kord, kui mõtlesin, et ei julge midagi teha, tuletasin endale seda lauset meelde ja tegin ära. Viisin ellu kõik oma unistused ja mõtted järgemööda. Ja nii kogesin ma päris lahedaid asju, millele tagasi mõelda on kohati suisa utoopiline. Kas ma tõesti olen sellist elu elanud? Kas need sündmused on päriselt juhtunud? Minuga?

    Viimasel ajal on mind aga vallanud mingi teatav hirm, mida ma päris hästi ei mõista ning seetõttu jään hätta ka selle kirjeldamisel. Kas see on hirm tundmatu ees? Hirm ebaõnnestumise ees? Hirm, mida teised mõelda võivad?

    Ma olen muutunud enda suhtes hästi kriitiliseks. Kui ma varasemalt unistasin millestki, siis ma lihtsalt võtsin kätte ja leidsin võimaluse see teoks teha. Hoolimata, kas ma päriselt ka sellega hakkama saan. Ma tahtsin lihtsalt proovida. Ma ei tea, kas see oli nooruse uljus või midagi muud, aga nüüd on see osa minus kaotsi läinud. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, siis hiljem analüüsin selle tükkideks, mis iseenesest ei ole ju halb. Vastupidi, ma arvan, et inimesed peaksidki rohkem mõtlema, kuidas ja miks nad midagi teevad. Aga… ja siin tuleb nüüd väga suur aga: seda tuleb teha kuidagi mõistuse piires. Ja mulle tundub, et olen selle piiri ületanud.

    Ma usun, et saan päris hästi aru, mida ma enam-vähem oskan ja mida peaksin harjutama, et paremaks saada. Selleks, et areneda, ma võtangi tehtu tükkideks.

    Näiteks mul ei olnud varem mingit probleemi teksti sisse lugemisega (nii-öelda voice over) või laiemalt raadiosaadete tegemisega. Jah, ma ei oska eriti ühetooniliselt lugeda, vaid hääl kipub üles-alla käima, aga see ei ole miskit ületamatut ja harjutamisega saab sellest üle. Ma ju olen kuulanud mingeid oma saateid või uudiste lugemisi ja saan aru, et kui väga pingutan, siis tuleb küll välja. Mõni päev paremini, teine kord natuke halvemini. Saan ka aru, et ma ei ole selles nii kohutav, aga ometi on mul tekkinud mingisugune tõrge ja ma üldse ei taha enam seda teha. Ma pean varsti ühe pikemat sorti teksti sisse lugema ja jumal, kuidas ma ei taha. Ausalt, mind valdab selline ärevus kui selle peale mõtlen, et hoia ja keela. Teisalt, hirmudest saabki üle end proovile pannes ja ära tehes. Aga ma ei taha. Niiet ma üldse ei mõtle selle peale, et pean millegi taolisega varsti rinda pistma.  

    Ma usun ka, et olen päris hea intervjueerija: valdan erinevaid tehnikaid ja suudan analüüsida, mis oli tõhus ja mis mitte. Varem ma nautisin tohutult intervjuude tegemist, sest see on omamoodi mäng. Praegu aga ei taha ma kuulda midagi ühegi intervjuu tegemisest. Ma lihtsalt ei taha neid teha. Jah, ega iga kord tulegi ideaalne intervjuu. Mõnel päeval tuleb paremini välja, teisel päeval halvemini, vahel mõjutab vastaja hästi palju jne. Tegelikult ma ju tean, et suudan täitsa kobedaid intervjuusid teha, aga kuna iga jumala kord leian miskit, millega ma rahule ei jää (sest ma kuulan hiljem kõik oma intekad läbi ja analüüsin neid üksipulgi), siis kuidagi on tekkinud see tunne, et ma ei tahagi enam intervjueerida. Mis minu ametit arvestades on muidugi irooniline.

    Ma natuke usun märkidesse ja sellesse, et elu veeretab teele teatavaid endeid. Iseasi, kas me neid lugeda mõistame. Minu teele üks selline tuli. See on miski, millest ma olen aastaid unistanud, aga pole osanud kuidagi alustada. Nüüd järsku on aga hästi lihtsalt võimalik proovida. Ma nägin ka mitut märki, mis justkui suunas mind katsetama, aga ma ei julge. Ja ma ei tea isegi päris täpselt miks. Kas ma kardan, et see ei too endaga positiivset lõpptulemust? Ei. See kusjuures ei omagi minu jaoks erilist tähtsust. Ma lihtsalt vist kardan, et ei oska. Aga seda ma tegelikult enne ju ei tea, kui ei proovi. Oktoobri lõpuni on aega. Näis, kas võtan end kätte.

    Kusjuures nende postituste kirjutamine ja jagamine on minu jaoks ka omamoodi julgustükk. Kirjutamine on minu jaoks kuidagi nii intiimne tegevus. Lasen ma ju täiesti võõrad inimesed omaenese pähe, et nad saaksid kogeda minu mõtteid ja tundeid.

  • Eluke,  Mõtisklus

    Kui depressioonist saab sõrmenipsuga jagu

    Nädalavahetusel jäi mulle sotsiaalmeedias mitu korda silma, kuidas arutatakse ühe suunamudija arvamusavalduse üle, mis puudutas depressiooni. Kui alguses jättis see mind külmaks, sest ma isiklikult ei arva suurt midagi sellest mõjuisikust, siis lõpuks sai huvi minust võitu ja otsisin selle postituse üles, mis nii suurt furoori tekitas. Postitus postituseks. Igaüks võib arvamust avaldada ja oma lugu rääkida. Küll aga olin ma nõutu lugedes tema vastuseid kommentaaridele, sest seal oli esitatud nii rumalaid väiteid, et ma kohe ei teagi… Tundub justkui püüaks ta iseennast veenda selles, mida kirjutab. Aga eelkõige on mul kurb meel, et inimesel puudub kriitikameel. Ses suhtes, et kõike võib lugeda ja loetu üle arutada, aga teatav kriitikameel peaks aitama aru saada, mida tasub usaldada ja mida mitte. Samamoodi peaks aru saama ka sellest, et see, mis võib toimida minul, ei pruugi töötada samamoodi mu naabrinaise peal. Seega olen ma skeptiline, kui tehakse selliseid hästi suuri üldistusi, et kõik mehed on sead, kõik blondid lollid ja kõik ravimid kahjulikud. Minu meelest on vägagi tervitatav, et inimesed, kes selliseid sõnavõtte märkavad, pööravad tähelepanu sellele, et see on liigne üldistus vms. Nii ka seal postituse all.

    Mina olen teaduse usku. Seda nii meditsiinilises mõttes kui ka näiteks demograafiat puudutava osas. Kui rahvastikuteadlane ütleb, et Eesti tööjõuline elanikkond väheneb, siis ei väida ta seda kohvipaksu pealt. Samamoodi, kui tunnen end halvasti, siis ei hakka ma endale ise diagnoosi panema, vaid lähen arsti juurde ja enamjaolt usaldan seda, mida arst mulle ütleb, sest tema on inimkeha ja selle funktsioneerimist õppinud ning omab ses osas kordades suuremaid teadmisi kui mina.

    Mis mind pani kulmu kergitama ja silmi pööritama oli selle suunamudija jutt, et depressioon ei ole haigus, vaid krooniline pikaajaline kurbus ja tema sai depressioonist jagu mõttemaailma muutmisega.

    Minul on diagnoositud keskmine depressioon ja ma ei ütleks, et see oli pikaajaline kurbus. Ma käisin tööl, sain sõpradega kokku, mul oli elus palju toredaid hetki. Ei olnud nii, et oleksin päevast päeva voodis lamanud ja suurest kurbusest surra tahtnud. Jah, loomulikult võib olla ka selliseid juhtumeid, sest see kõik on väga individuaalne ja sestap räägin ainult oma kogemusest.

    Mu sõbrad-tuttavad ei saanud aru, et mul oleks midagi häda olnud. Nendega kohtudes olin ikka mina ise: rõõmus ja heatujuline. Mis sest, et näiteks mõned tunnid varem autoga sõites panin silmad kinni ja soovisin, et keegi mulle otsa sõidaks. Seda vist nimetatakse naeratavaks depressiooniks.

    Ma ei ütleks, et kurbus oli tol hetkel peamine rõhuv emotsioon mu elus. Mul ei olnud tegelikult mitte ühtegi põhjust olla kurb. Vastupidi, mul oli kõik justkui olemas. Mul oli hea töö ja küllaltki kena teenistus, mul olid ja on jätkuvalt imelised lähedased, mul oli vabadus teha, mida hing ihkas. Aga ikka polnud ma rahul. Kogu aeg tundsin, et see, mis ma teen ja kuidas elan, ei ole piisav. Peaks ikka rohkem tööd tegema, et paremaks saada ja elus kaugemale jõuda. Peaks rohkem väljas käima ja mitte laskma noorusel raisku minna jne. Ja kui ma siis ei teinud neid asju, siis tundsin süümepiinu, et kuidas ma siis ei saa hakkama, kui kõik teised saavad. See on nii keeruline, et ma ei oska seda seletadagi, aga ehk saate aimduse.

    Taoline mõtlemine oli kestnud juba aastaid. Mu hinges oli mingi rahutus ja rahulolematus ning see haaras mind endasse. Ühel hetkel taipasin, et ma justkui ei olnudki elus, vaid lihtsalt eksisteerisin ja olin pidevalt nagu mingi udu sees. Näiteks võisin teada, et eelmine kolmapäev kell 14 olin koosolekul, aga ei mäletanud päriselt, et ma seal olnud oleksin. Ma teadsin, et olin seal, aga ma oleks end justkui kõrvalt vaadanud. Kest oli olemas, aga hing seisis kõrval ja jälgis toimunut eemalt. Mõnikord läksin töölt koju nii, et ma ei mäletanudki, kuidas koju sain. Need hetked olid need, mil sain aru, et aeg oleks abi otsida, sest soovitus “mõtle positiivsemalt” ei aita. Mis sest, et ma tegelikult olen pigem positiivse meelega ja ega see siis sel ajal täiesti ära ei kadunud.

    Kõigepealt käisin psühholoogi juures, kes suunas mu edasi psühhiaatri vastuvõtule ja viimane ütles, et kui see mulle sobib, siis ta kirjutaks mulle antidepressante. Mu jaoks oli see küsimus isegi natuke naljakas, sest kui on vaja, siis on vaja. Ega ta ju päris ilmaasjata neid ei soovitaks. Jah, ega arstide öeldut ei saa ka alati 100% tõena võtta, sest nemad on ju ka inimesed ja võivad eksida samamoodi nagu kõik teised. Aga kuna selle seansi ajal ta ütles mulle väga õigeid asju, mille puhul mul käis peas selline heureka-moment, siis minu silmis ta tõestas end pädeva professionaalina. Muidugi ütles ta, et ravimid on kõigest üks osa ja ei tasu loota, et need imeväel toimivad, vaid eelkõige on vaja endaga tööd teha. Mul olid hästi tugevad meeleolukõikumised ja minul aitasid rohud need paika saada. Põhimõtteliselt kui ma olin rõõmus, siis ma olin üleliia rõõmus ja kui kurb, siis üleliia nukker. Psühhiaater ütles ka, et kui meeleolu ei ole paigas, siis on väga raske endaga edasi tegeleda ja depressioon seljatada.

    Igatahes sain rohud peale ja alguses tundus, et see teeb olemise justkui hullemaks. Ma olin tükkmaad depressiivsem kui enne, aga see läks üle. Esimene muutus, mis ma tähele panin, oligi see, et udu mu ümbert kadus ära. Mäletan, kuidas ma koju läksin ja avastasin nii paljut, mida muidu ei olnud märganud: ühe naabri aed oli näiteks rohtu kasvanud, teised olid üldse ära kolinud. Taipasin, kui palju ma olen maha maganud. Tean, et midagi on toimunud, aga ei mäleta neist sündmustest suurt midagi. See oli hea tunne, kui sain järsku aru, et olen päriselt olemas. Siin samas. Kohapeal.

    Samal ajal käisin ka teraapias ja tegelesin endaga. Minu puhul oli suur probleem ka see, et mul olid keskendumisraskused ja ma ei suutnud näiteks korralikult tööd teha, kuigi ma muidu olen hästi kohusetundlik inimene. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis tihti õppisin kohe reedeõhtul esmaspäevaks ära, sest siis oli kogu nädalavahetus vaba. Nüüd ühtäkki ei suutnud ma enam tööd teha ega õppida (see algas mul juba siis, kui veel ülikoolis käisin). Kõik kuhjus, mis tekitas minus omakorda süütunnet, kuidas ma ikka üldse hakkama ei saa. Samas ei suutnud end piisavalt ka kokku võtta, et asjad ära teha. Suletud ring. Kogu aeg oli seetõttu jube tunne ja see surus nii hirmsasti. Olin endas pettunud, et nii saamatu olen. Igatahes sain ka eraldi rohud, mis pidid keskendumist parandama.

    Mind aitasid need rohud väga. Praegu olengi sealmaal, et ühed tabletid jätan ära, keskendumist soodustavaid võtan veel mõned kuud edasi, sest mul on uus töökoht ja psühhiaater arvas, et sellisel juhul ei tasu riskida. Kui rohud aga otsa saavad ja mõne aja pärast tunnen, et samad probleemid kerkivad üles, siis pidin kohe jälle tema vastuvõtule minema, sest niisama kannatama ei pea. Kui on ikkagi loodud ravimid, mis aitavad hakkama saada, siis ei ole midagi teha, tuleb neid võtta. Pole mõtet niisama piinelda.

    Me ju ei arva, et astmahaige kujutab ette, et tal on raske hingata ja tekib lämbumistunne. Ja me ei mõista hukka, kui mõned esktremistid ehk välja jätta, miks ta end ometi ravimitega mürgitab. Miskipärast on depressiooni puhul aga tavaline, et usutakse justkui oleksime ise selle endale külge mõelnud.

    Ma olen seda meelt, et kui vähegi võimalik, siis ei tasu liigselt eri ravimeid tarbida ja loomulikult võivad need organismi mõjutada. Aga siin tekibki valikuküsimus, kas me n–ö keeldume oma organismi mürgitamast, sest mine sa tea, mis need kahjulikud ained meile teevad või siis ikkagi võtame 21. sajandi võimalused ja pakutava ravi vastu. Samamoodi kahjustab kiiritusravi tugevalt organismi, aga üldjuhul seda ära ei põlata, sest hing ihkab elada ja tihti on see variant, mis aitab meil elus püsida. Samamoodi ei tasu alahinnata depressiooni. See ei ole lihtsalt nukrameelsus, mis ühel hetkel üle läheb. Kui me seda ei ravi, siis võib ka depressioon surmaga lõppeda.

    Pika jutu lõpuks – olge kriitilised suunamudijate osas, keda jälgite. Kui inimesel ei ole vastavat meditsiinilist tausta, siis ärge võtke ta juttu tervise teemadel kui fakte. Seni on okei oma kogemusi jagada, kui ei anta konkreetseid soovitusi või ei tulda pseudofaktidega välja nagu 90% inimestest põeb depressiooni. Kui keegi esitab mingeid numbreid, siis olge kohe eriti kriitilised, et kust ta need arvud võtab. Enamjaolt tulistatakse puusalt ja uuringud nende arvude taga puuduvad. Ja kui teie tunnete, et vajate abi, siis ärge peljake, vaid otsige seda. Ei pea niisama kannatama.

  • Mõtisklus

    Puhkamist tuleb õppida

    Oh, kui mõnus on selline sügis nagu praegu. Mida lühemaks muutuvad aga päevad, seda kiiremaks kipub minema elutempo. Suvi on selleks korraks tõesti möödas, mis sest et õue vaadates võib ilm täitsa ära petta, ja aeg on jälle tegudele asuda.

    Meile räägitakse pidevalt, et elame parimal ajal: meil on tohutult võimalusi õppida, töötada, reisida – teha, mida hing ihaldab. Püüame kõiki neid võimalusi kasutada ja jookseme nagu oravad rattas, aga ometi näib, et me pole rahul. Alati jääb midagi justkui puudu.

    Mina olen täpselt see inimene, kellel jääb alati justkui midagi puudu. Väga harva, kui ma olen endaga rahul. Mida noorem ma olin, seda ambitsioonikamad ideed minus peitusid. Mul oli selge eesmärk teha head karjäär ja olla keegi. Ainuke probleem oli, ja on jätkuvalt, aga see, et ma ei tea, mis peaks olema see konkreetne eluala, kus edasi pürgida. Mind huvitavad päris mitmed valdkonnad. Peamiselt küll meedia, aga on seegi omamoodi lai ja võimalusi pakkuv. Ma ei suuda isegi selles ühes valdkonnas teha mingit kitsendust, millele edasi keskenduda. Ma teen ühest küljest kõike, aga teisalt mitte midagi.

    Nii ma olengi kartuses midagi olulist maha magada, võtnud ette kõik, mis mu teele tulnud on. Kas see on ennast õigustanud? Nii ja naa. Ma olen saanud tohutult palju uusi kogemusi, õppinud ühtteist nii erialaselt kui ka enda kohta ja kohtunud uute inimestega, kellest on saanud suur osa minu elust. Paraku olen ma ka kokku puutunud inimestega, kes on mulle mentaalselt tohutult kahju teinud ja olen nii hullusti rabelenud, et aega iseenda ja elu elamise jaoks on nappinud.

    Üha vähemoluliseks on minu jaoks muutunud ka soov kusagile jõuda. Ma olen täitsa rahul sellega, kui minust ei saa ühel päeval tippjuhti. Tõele au andes, siis ilmselt ei sobikski ma selleks. Ma ei oska eriti delegeerida ja tunnen, et kui tahan, et midagi saaks tehtud, siis pean selle ise ära tegema enda nägemuse järgi. See aga ei ole hea juht, kes nii käitub. Tegelikult ei ole tippjuhiks olemine olnud kunagi minu soov, tõin lihtsalt näite, sest ma ei tea ju, kes ma olla sooviksin.

    Igatahes tahaks ma lihtsalt mõnusalt elu nautida. Teha tööd, mis mulle meeldib, aga omada seejuures ka piisavalt vaba aega, et tegeleda tööväliste tegevustega.

    Miskipärast tundub mulle aga, et see ei ole arutluskäik, mida tasub kõva häälega välja öelda, sest inimesed ei mõista. Me oleme nii edule orienteeritud, et kui keegi hindab muid väärtusi, siis arvame, et ju ta pole vaimselt piisavalt võimekas. Ülikooli minekuga on minu meelest see survestamine kohe eriti tugev. Vahemärkusena ütlen, et olen küll ülikooli lõpetanud, aga ei arva, et kõik peaksid seal käima. Ikka ainult siis, kui see on inimese enda soov. Kui keegi otsustab aga noores eas lapse saada, siis ei suudeta ära imestada, miks küll. «Issand, laseb nooruse raisku,» hüüavad kõrvaltvaatajad, kellel ei ole tegelikult mingit põhjust kommenteerida. Aga kui inimese unistus ongi olla (hea) ema? Miks on see vähemoluline või suisa taunimist väärt kui see, et keegi liigub karjääriredelil muudkui ülespoole? Miks üht peame iseenesestmõistetavaks, aga teise variandi puhul vaatame viltu ja pööritame silmi? Ja miks tähendab see, et sa oled (noor) lapsevanem, et sa ei võiks tulevikus karjääri teha? Miks peab olema kõik nüüd ja kohe? Elu on päris pikk. Küll jõuab kõike teha, kui vaid soovi on. Üldse seda mittemõistmist on meil ühiskonnas liiga palju. Me kõik ei mõtle samamoodi ja ei soovi samu asju ja see on ääretult tore, sest mõelda vaid, kui oleksime kõik ühesugused. Elust kaoks kohe nii palju värve.

    Kui ma ühel hetkel taipasin, et viimased poolteist aastat olen ma justkui vines elanud ja tegutsenud autopiloodi peal, siis sain aru, et nii enam edasi ei saa. See rahmeldamine põletab lihtsalt läbi. Nii tegingi ma lõpparve mitme suure tööga, mis neelasid mu ajast kopsaka tüki. Esiti oli päris veider olla, sest järsku oli aega kuidagi imelikult palju käes. Esimestel päevadel valdas mind teatav ärevus ja rahutus: kas olen äkki midagi unustanud? Seejärel langes õlgadele süükoorem: mismoodi ma mitte midagi ei tee, teised kindlasti teevad …

    Läks paar päeva mööda ja enesetunne muutus tunduvalt paremaks. Kui töölt koju jõudsin, võisin teha, mida hing ihkas. Võisin raamatut lugeda, jalutama minna, kas või terve õhtu lakke vahtida, tundmata end seejuures halvasti ja mõtlemata, et tegelikult ootab üks või teine asi tegemist. Nüüdseks naudin sellist vabamat elu väga. Pärast töö­päeva on mul tuju hea ja energiat veel ülegi, et asjatada kodus või veeta sõpradega mõnusalt aega.

    Praegu imestan isegi, kuidas sain kaua elada nii, et vaba aega peaaegu polnud. Kui näiliselt oligi puhkehetk, muretsesin tegelikult ikka pide­valt tööasjade pärast. Jutt, et puhkamist tuleb õppida, peab minu puhul tõepoolest paika.

    Olen viimase kuu jooksul jõudnud kodus nii palju koristada ja sorteerida. Mulle ei meeldi, kui elamine on asjadest üle kuhjatud. Nii vaatasingi sellise pilguga ringi, mis on minema viskamiseks ja mille saaks näiteks taaskasutuskeskusesse viia. Jõudsin päris palju ära sorteerida.

    Igatahes püüan jätta meelde selle hea tunde, mida praegu tunnen, ja enam mitte liiga üle pingutada. Kõike ei peagi jõudma ja tegema, sest lõpuks ei ole see seda väärt. Jah, igasugustes projektides osalemine arendab ja toob ehk ka mõne lisakopika, aga mis on sellest kõigest kasu, kui ei tunne seejuures mõnu? Kuigi eks see ole nüüd ka omamoodi väljakutse saada hakkama tunduvalt väiksema sissetulekuga, aga jällegi, saangi õppida paremini majandama. Raha suhtes olen ma üpris hooletu, sest mul on olnud põhimõte, et raha tuleb ja läheb.

    Mina püüan igatahes vähemalt natukeseks aja maha võtta ja nautida ka midagi muud peale töö, sest see on kõigest üks osa meie elust. Soovitan teilegi sama. Tuletage endale meelde, et töö ei jookse kunagi eest ära, küll aga võib seda teha muu elu.

  • Mõtisklus

    Must ja valge

    Ma usun, et ei ole olemas musta ega valget, vaid sinna vahele jääb tohutult erinevaid toone ja varjundeid. Seega olen ma pigem ettevaatlik igasuguste üldistuste tegemisel. Ma kunagi näiteks ei arva, et inimesed on kas head või halvad. Me kõik käitume vahel laiduväärselt ­– see ei tee meist kohe halbu inimesi. Ja üldiselt usun ma, et mitte keegi pole halvaks sündinud. Need on teod, mida me teeme ja mis meid küll iseloomustavad, aga mille puhul ei saa alati anda täit pilti inimese kohta.

    Kuigi ma tegelikult üldistada ei taha, siis teen seda praegu ikkagi hästi jõhkralt ja ütlen, et laias laastus on kahte tüüpi inimesi: need, kes otsivad võimalusi ja need, kes ootavad, et asjad justkui iseenesest juhtuksid ja õnn järsku nende õuele tuleks. Kui nii ei lähe, on nad tigedad. Oi, kui tigedad. Küll on teised inimesed pahad, kes nende eest võimalusi ära napsavad, küll on riik, Savisaar või hoopiski keegi neljas süüdi. Aga selle peale justkui ei tulda, et kõik algab meist endist, meie valikutest ning tegemistest ja tegemata jätmistest. Kui keegi proovib neid heast südamest aidata, näiteks nõuga pakkudes erinevaid soovitusi, siis need ei sobi mitte kunagi, sest alati leidub hulganisti vabandusi selle asemel, et leida viise, kuidas midagi päriselt teha. Ja kuigi ma proovin alati teisi inimesi mõista, siis vot sellisest käitumisest mina aru ei saa.

    Ma olen üldiselt suhtumisega, et enda elu eest vastutan ma ise. Kui midagi soovin, siis tean, et ainuke, kes saab mind selle soovi täitumisel aidata, olen mina ise. Kui ma ei ole millegagi oma elus rahul, siis ainult mina saan otsustada, et vot ma ei ole rahul ja pean muutma üht või teist. Üks asi on tunnistada, et me oleme rahulolematud, aga teine teema on see, kas me päriselt ka teeme midagi, et oma nurinast üle saada. See viimane miskipärast unustatakse ära.

    Veel omaette tüüp inimesi on sellised, kes süüdistavad mõnd mineviku olukorda, näiteks kehv lapsepõlv. Minevikusündmused muidugi mõjutavad meid ühel või teisel moel, aga mingis osas saame ise kaasa aidata, kui suurt rolli laseme juhtunul oma elus mängida. Me kas poeme mineviku varju peitu või oleme sellest üle. Kõik on valikute küsimus. Iga samm, mis me teeme, on valik. Isegi see, kas tõuseme hommikul voodist üles, et tööle minna.

    Mingil perioodil oli mul päris tihti nii, et ei suutnud end hommikul tööle vedada. Olingi kodus nelja seina vahel ja mõtlesin nukraid mõtteid (mul õnneks on vedanud ja saan ka kodust tööd teha. Või siis nädala sees mõni päev puhata ja hoopis nädalavahetusel tegutseda. Seega mu töö ei kannatanud eriti.) Samas saan aru, et lakke vahtimine ei vii pikas plaanis mitte kusagile ja tegelikult tuleb end liigutada. Kuigi vahel on vaja ka selliseid omaette olemise päevi, et mõelda ja endaga olla.

    Isegi, kui mul on parasjagu nukram periood, siis ühel hetkel saan ikkagi aru, et kui ma midagi ei tee, siis ise see kurbus üle ei lähe. Nii olengi otsustanud, et aitab, on aeg tegudele asuda. Mul on väga vedanud, sest mul on imelised sõbrad, kelle seltskonnas olles tunnen end automaatselt paremini. Seega mind aitab hästi palju see, kui ma ümbritsen end oma inimestega. Me isegi ei pea tõsistel teemadel rääkima, vaid lihtsalt nendega koos olemine on mõnus ja hea. See omakorda annab mulle nii palju energiat juurde, et edasi tegutseda. Keda aitab lugemine, keda sport, keda vaikuses olemine, keda sõbrad – igale ühele oma. Lihtsalt proovi! Ja kui kohe ei õnnestu, siis proovi uuesti. Ma olen ise hästi aldis katsetama erinevaid võimalusi, sest palju hullem on hiljem mõelda, et ei tea, kuidas miski toiminud oleks. Parem kohe teada saada. Isegi, kui ei tööta, siis vähemalt tean, et edaspidi nii ei tasu teha. Ma saan aru küll, et on hirmus tunne, kui miski ei õnnestu, aga palju hullem on see, kui isegi ei proovi ega saagi teada, vaid peab tulevikus juurdlema, mis oleks saanud…

  • Mõtisklus

    Vabadus

    Ma ei ole end ammu tundnud endana. Mitte, et ma teaksin päris täpselt, kuidas see endana tundmine tunduma peaks, ometi olen kuidagi sisimas teadnud, et see tundmus, mis mind vallanud on, ei ole päris õige. Justkui keha ei ole, aga on vari. Või vastupidi, et varju ei ole, aga on keha.

    Ma usun, et kui sa teed mõne otsuse, siis ülejäänu tuleb kuidagi ise. Universum justkui aitab omaltpoolt kaasa. Ta ootab, et sa teeksid esimese tähtsa sammu, et siis juba ise kõik paika loksutada. Võibolla alati ka nii pole. Vahel siiski. Minul on olnud. Aga minu tõde on ainult minu tõde.

    Ma olen juba päris pikalt tundnud, et niimoodi edasi ei saa. Tegelikult saaks ikka, aga ma ei taha. Ometi ei ole ma midagi ette võtnud, vaid lihtsalt olnud selle tundmusega, et see kõik pole õige. Miks nii, kui ma ometi olen teadnud, et see on väär? Tavaliselt on hirm selle taga. Kuigi ma otseselt hirmu ei tunne, siis vahel kardan küll. Lihtsam on mitte karta ja olla oma turvalises mullis, kus kõik on nii-nii tuttav ja etteaimatav. Ma tahaksin olla see inimene, kes oskab rutiini hinnata, aga ma ei ole. Mul on vaja põnevust ja ootamatusi. Ometi vältisin ma seda kõike pikka aega. Miks? Ei tea.   

    Kui mul mõni mõte pähe turgatab, siis pean ma selle kohe teoks tegema, sest muidu läheb esimene tuhin üle ning tekivad igasugu kahtlused ja kõhklused. Ja kuigi ma seda kõike enda kohta tean, siis ei ole ma ometi niimoodi talitanud.

    Kuni praeguseni. Minult küsiti, mis ma plaanin. Ja aus vastus on, et ma tegelikult ei tea. Ometi teadis mu suu, kuidas enam edasi ei saa ja tegi esimese sammu minu eest. Ja nagu öeldakse, siis lendu läinud sõna enam tagasi ei võta. Nii ma siis kuidagi pooljuhuslikult langetasingi esimese otsuse. Misjärel läks paar päeva mööda, kui mu ellu tuli üks võimalus. Mõtlesin natuke selle üle ja leidsin, et ei, see ei ole ikkagi see. Seda ei ole ma veel valjul häälel välja öelnud, seega ma ei tea, kuidas see lugu areneb. Aga ma ei karda, sest selle hirmsama osa – otsustamise – tegin ma ära. Nüüd tuleb ainult oodata. Ja kuigi öeldakse, et ootaja aeg on pikk, siis mul ei ole selle vastu suurt midagi, sest ma ei ole end ammu tundnud nii hästi, nii vabana. Justkui ühe otsusega sain mitmest ahelast lahti, mis on mind pikalt kinni hoidnud. Ja kuigi teadmatus võib olla hirmutav, siis alati ei peagi kõike ette teadma. Homne päev tuleb nagunii.