• Jutustamised,  Reis

    Nädalavahetus Pärnus

    Teate, ma olen küll julgelt see inimene, kes hea meelega ilmast räägib, sest ilus päikesepaisteline ilm annab mulle nii palju energiat ja tahaks seda kohe kõigiga jagada. Veetsime sõpradega nädalavahetuse Pärnus, kus oli veel eriti soe. Lausa nii, et käisin pusa väel ringi.

    Mul ei ole ammu olnud sellist nädalavahetust, kus töö mõtteid mõtlema ei pea ja saab lihtsalt olla arvutit avamata. Nii hea ja värskendav oli kohe olla. Üha rohkem olen mõelnud, et peaks ka nutipaastu pidama. Kasvõi nädalavahetustel. See on tegelikult ikka päris hirmus, kui palju aega ma internetis veedan.

    Tulles tagasi algse teema juurde, siis meie väljasõit algas väikese viperusega: hotelli jõudes avastasime, et minu ja Signe toa broneering on kaduma läinud. Kuna kõik kohad antud majutusasutuses olid tolleks ööks välja müüdud, siis pidime teise ööbimiskoha omale otsima. Irooniline oli muidugi see, et Signe algatas selle Pärnu nädalavahetuse idee ja kõiki teisi meie seltskonnast ootasid kenasti toad kokkulepitud hotellis. Igatahes leidsime endale kiiruga teise koha, kus ööbida ja tegelikult oli too isegi parem, sest seal oli ka spaa osa, kus me siis järgmine hommik mõnuleda saime. Laupäevaks saime endale ikkagi teistega samasse hotelli toa. Küll aga pakkus kogu see intsident meile kõvasti nalja ja Signe sai mu käest korralikult puid alla, kuigi tegelikult mind sellised seigad ei morjenda ja lõppkokkuvõttes ei ole ju erilist vahet, kus külg maha keerata.

    Külastasime laupäeval ka Tervise Paradiisi veekeskust, kus me tegelikult oleme sama seltskonnaga varem ka käinud. Mina, kui suur veekeskuste fänn, pidin tõdema, et hakkan vist suureks saama, sest torust alla laskmine ja muu selline ei pakugi mulle enam nii suurt lõbu kui varem. Tore oli ikka. Igatahes veetsime tol päeval vast üks viis või kuus tundi vees ja saunades. Oli päris mõnus. Väsitav ka muidugi, sest õhtul suikusin unne koheselt kui pea patja puudutas.

    Pärnu on igatahes üks äraütlemata mõnus linnake ja iga kord sealt lahkudes mõtlen, et peaks ikka tihemini sinna sattuma.

    Huvitav lugu kah: mina ja Signe ei arutanud, mis me kaasa võtame. Juhtus aga nii, et tulime samade riietega. Meil olid samasugune jakk ja jalanõud. Peaaegu oleks ma ühe samasuguse pluusi ka kaasa võtnud nagu Signel on, aga miskipärast ei võtnud. Meil ühest küljest on hästi erinev stiil, aga teisalt nagu näha, siis ka väga sarnane. Siin piltidel näetegi meid samade riietusesemetega, et siis teate, et see pole mingi meie grupi vormirõivastus või muud sellist. (Kuna me käisime kahekesi jalutamas ja ma ülejäänud ajast kaamerat ei kasutanud, siis teistest meie seltskonna inimestest mul pilte näidata paraku pole. Aga nad olid tõepoolest olemas 😀 )

  • Reis

    10 soovitust Malta reisiks

    Eelmises postituses kirjutasin veidike lähemalt meie Malta reisist, aga mõtlesin kirja panna ka mõned tähelepanekud, mis meile Signega silma jäid. Ehk on need kellelegi tulevikus abiks, kui plaanite Maltat külastada.

    1. Ära joo kraanivett. Ma ise ei ole kuigi pirtsakas veejooja ja Euroopas üldiselt ei karda kraanivett tarbida, aga Maltal olles ma seda tõepoolest ei teinud. Pärast hambapesu suud loputades neelasin kogemata ühe sõõmu kraanivett alla. Ei soovita. Tunne oli selline nagu oleks otse merest vett võtnud.

    2. Kui hakkate ööbimiskohta valima, siis minule soovitas Maltal elav sõbranna vaadata eelkõige Sliema ja St. Julian’si piirkondi. Viimases meie hotell ka asus. Enda loogikaga hakkasime me alguses Valettasse ööbimist vaatama, sest mõtlesime, et ehk on ikka hea pealinnas olla. Tegelikult on Malta niivõrd väike, et erilist vahet ei ole. Kui, siis hinnavahe: Valetta hotellid on veidike kallimad. Teine hea põhjus miks Sliemasse või St. Julian’si ööbimist vaadata, seisneb selles, et need asuvad üsna saare keskosas. Seega on hea igale poole liikuda.

    3. Võite mõelda, et kui saar nii väike on, siis liikumine ei tohiks erilist muret valmistada. Noh, mina soovitan bussisõiduks kenakesti aega varuda. Kaardi pealt võid küll vaadata, et soovitud sihtkoht asub kõigest seitsme kilomeetri kaugusel, mis see siis ära ei ole, aga bussisõit sinna võib vabalt kesta tund aega.

    4. Maltal soovitatakse osta 21 eurot maksev nädalane bussikaart, mida siis bussi sisenedes viibata tuleb, nii nagu Eestiski. Ainult selle vahega, et bussi tuleb siseneda esimesest uksest ja bussijuhi juures on validaator. Kui reisite väljaspool turismihooaega, siis mina ei soovita kohe uisa-päisa seda kaarti endale osta. Üks bussipilet maksab 1.50 (suvel 2 eurot) ja see kehtib kaks tundi. Nädala jooksul meil 21 eurot bussisõidu peale ei kulunudki. Seega väike kokkuhoiukoht.

    5. On kahte tüüpi busse: n-ö numbriga bussid ja siis bussid, mille numbri ees on kasutatud tähekombinatsiooni TD. Need on ekspressbussid, mis sõidavad küll kiiremini, aga mille pilet on ka kallim – 3 eurot tavalise 1.50 asemel.

    6. Kui tahad, et buss peatuks, siis tõsta käsi üles. Meie jäime niimoodi ühest bussist maha, sest ei teadnud lehvitamise kombest. Teine kord me küll vehkisime hoogsalt, aga bussijuht sellegipoolest ei peatunud, sest teine buss oli parasjagu ees ja see on vist ennekuulmatu, et kaks bussi korraga ühes peatuses peatuvad. Ühel päeval jäime bussist ka seetõttu maha, et buss oli liiga täis ja juht uusi reisijaid peale ei võtnud. Ja kellaaegadesse tasub ka leebelt suhtuda. Mõni buss käib küll nii nagu jumal juhatab.

    7. Oleneb muidugi piirkonnast, aga lennujaamast tulles ja lennujaama tagasi minnes soovitan pigem kasutada taksot. Kuna saabusime südaöö paiku, siis tellisime lennujaamast Taxify. Tagasi minnes otsustasime aga bussi kasuks ja see oli nüüd küll vale valik. Esiteks seetõttu, et kui taksoga kulus meil vast 15 minutit, siis bussisõit kulges kõvasti üle tunni. Buss oli triiki rahvast täis ja meil vedas, et üldse istuma saime. Nende jaoks, kel süda kergesti pahaks läheb, on see bussisõit ilmselt päris piinarikas, sest ta sõidab kogu aeg justkui ringiratast üha kõrgemale. Rääkimata siis äkilistest kiirendustest ja pidurdustest. Seega on raputamist ja loksutamist küll täie raha eest. Mul ei lähe süda kergesti pahaks, aga selle pika sõidu jooksul hakkas küll natuke kehv. Oma rolli mängis ilmselt ka see, et nii palav ja umbne oli.

    8. Veganitel on Maltal ilmselt veidike raske, sest kui Eestis on juba üsna tavaline, et praktiliselt iga toidukoht pakub ka midagi taimset söögiks, siis seal see nii levinud ei olnud. Signe on taimetoitlane ja kuigi söönuks ta sai, siis väga paljut, mille vahel valida, ei olnud.

    9. Vahemere päike on ikkagi midagi muud kui see, millega meie harjunud oleme. Isegi, kui tundub, et väljas ei ole kuigi palav, aga päike paistab, siis tasub päikesekaitsekreemi kasutada. Signe põles natuke ära ja ka mulle hakkas päike peale. Eestis selliste temperatuuridega ma üldse ei mõtlekski, et õue jalutama minnes peaks end sisse kreemitama.

    10. Ja viimaseks soovituseks: kui otsustad ootamatult Maltal abielluda, siis arvesta sellega, et lahutamine maksab umbes 10 või 15 000 eurot, sest tegu on ikkagi väga uskliku rahvaga.

  • Reis

    Käisime Maltal

    Umbes kaks kuud tagasi ühel õhtul rääkisin sõbranna Signele, et nii hirmus reisikihk on sees ja tahaks jälle kusagile minna. Signe, veidi pikaldane nagu ta meil vahel on, kirjutas mulle järgmisel hommikul, et aga lähme siis. Läksimegi. Sihtkoha valisime üsna umbropsu ja nii avastasimegi end kuu aega hiljem Maltalt.

    Kui meil siin Eestis olid veel miinuskraadid, siis Maltal juba umbes 20 kraadi sooja. Kohvrit pakkides oligi suur küsimus, mida kaasa võtta. Üldse ei mäletanud, mida Eestis selliste soojakraadidega tavaliselt kannan. Seega igaks juhuks võtsin enamjaolt pikemad riided kaasa. Kohalik taksojuht rääkis ka saabumise õhtul meile, kuidas parasjagu on neil üpris külmavõitu see ilmake. Noh, järgmisel hommikul avastasime, et eestlaste jaoks oli ikkagi päris soe ja sai lausa kleidiga ringi käia. Suisa nii, et sukkpükse ei pidanudki jalga panema.

    Malta ise oli tore. Hästi pisike, väiksem kui Hiiumaa, aga kuidagi armas oli. Minu meelest sattusime me sinna ideaalsel ajal ka, sest suurem turismihooaeg ei olnud veel alanud ning ei olnud ka liiga palav ja sai rahulikult ringi jalutada. Malta ei ole võibolla parim paik rannapuhkuseks. Sel lihtsal põhjusel, et ilusaid liivarandu seal eriti ei ole. Need üksikud, mis on, saavad rannailma saabudes hommikul vara turistide poolt hõivatud ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Samas, kui ikka kuuma on 30 kraadi ringis, siis tahaks natuke ka rannas peesitada ja kerge suplusegi teha. Olgu-olgu, mis ma ikka valetan: kui õues on 30 kraadi ja vesi piisavalt soe, siis ma hea meelega ainult vees elaksingi.

    Nagu ma juba ennist mainisin, siis Malta oli mõnus. Hästi lihtne ja loogiline. Aga võibolla nädal on veidike palju, et seal olla. Ta on ikkagi üpris pisike ja uudistamist seal nüüd nii palju ka ei ole. Üsna kiirelt käisime kõik peamised kohad läbi. Kes aga tahab rahulikult kulgeda ja olla, siis neile on see küll mõnus sihtkoht.

    Aga mis ma ikka jutustan, näitan parem pilte, mida me klõpsutasime päris usinalt. Signe ostis juba paar aastat tagasi omale hübriidkaamera, mina alles pool aastat tagasi. Seega oli vaja kaamera ikka korralikult proovile panna. Lisaks pildistamisele, katsusin filmida ka. Lühikese video panin kokku, et saaks siia postitusse juurde panna, aga olge valmis ka pikemaks kassahitiks, kus juba juttu ja palju naeru. Ei oska ainult öelda, millal see ilmavalgust võiks näha, aga ma proovin kiiruga Malta postitustega ühele poole saada enne, kui uus reis kätte jõuab, mis juhtub juba õige pea.

    Esimesel hommikul pärast hommikusööki läksime jalutama ja mõni minut jalutada ning jõudsime sellise postkaardiliku koha juurde.
    Costas käsime palju-palju kordi. Nii nagu Londonis olles Marks&Spenceris.
    Maltal oli igal pool nii palju erinevaid ausambaid. Tundus, et vähemalt igalt tänavalt on keegi oma püstaku saanud.
    Suur Londoni fänn Signe tundis end üsna koduselt.
    Proovib modell olla. Tegelikult seal eemal n-ö tunnelis, mis on klaasiga ümbritsetud, oli üks neiu, kes tegeles tõsisema fotosessiooniga. Poosid, mis ta võttis, olid üpris naljakad ja dramaatilised. Signe püüdis teda jäljendada.
    Kes mind rohkem teab, teab ka seda, et mulle meeldib inimestele lugusid välja mõelda. Lihtsalt vaadata kedagi võõrast ja mõelda talle elulugu juurde. Nemad seal on naabrid, kes pöörasid tülli ja nüüd kõrgendatud hääletoonil meenutavad teise patte. Tüli sai alguse tühisest suhkru laenamisest.
    Ühel päeval läksime Marsaxlokki, mis on kaluriküla. Paraku ei peatunud meie buss õiges peatuses ja nii pidime vantsima tükk maad kusagil kummalises piirkonnas.
    Lõpuks siiski jõudsime kohale.
    Maltal pidi saama häid mereande. Ei oska kommenteerida, sest ei mina ega ka Singe söö neid.
    Malta inimesed on väga usklikud. Sellele viitas ka asjaolu, et igale teisele inimesele oli vist oma kirik ehitatud. Nagu Signe tavatses öelda, siis Jessukese kujusid oli ka absoluutselt igal pool.
    Maltal viibitud aja jooksul saime ka kokku minu armsa sõbranna Liinaga, kes juba paar aastat seal elanud ja kelle käest kuulis lähemalt Malta eluolu kohta.
    Üks lahe suveniiripood.