Eluke,  Mõtisklus

Kui depressioonist saab sõrmenipsuga jagu

Nädalavahetusel jäi mulle sotsiaalmeedias mitu korda silma, kuidas arutatakse ühe suunamudija arvamusavalduse üle, mis puudutas depressiooni. Kui alguses jättis see mind külmaks, sest ma isiklikult ei arva suurt midagi sellest mõjuisikust, siis lõpuks sai huvi minust võitu ja otsisin selle postituse üles, mis nii suurt furoori tekitas. Postitus postituseks. Igaüks võib arvamust avaldada ja oma lugu rääkida. Küll aga olin ma nõutu lugedes tema vastuseid kommentaaridele, sest seal oli esitatud nii rumalaid väiteid, et ma kohe ei teagi… Tundub justkui püüaks ta iseennast veenda selles, mida kirjutab. Aga eelkõige on mul kurb meel, et inimesel puudub kriitikameel. Ses suhtes, et kõike võib lugeda ja loetu üle arutada, aga teatav kriitikameel peaks aitama aru saada, mida tasub usaldada ja mida mitte. Samamoodi peaks aru saama ka sellest, et see, mis võib toimida minul, ei pruugi töötada samamoodi mu naabrinaise peal. Seega olen ma skeptiline, kui tehakse selliseid hästi suuri üldistusi, et kõik mehed on sead, kõik blondid lollid ja kõik ravimid kahjulikud. Minu meelest on vägagi tervitatav, et inimesed, kes selliseid sõnavõtte märkavad, pööravad tähelepanu sellele, et see on liigne üldistus vms. Nii ka seal postituse all.

Mina olen teaduse usku. Seda nii meditsiinilises mõttes kui ka näiteks demograafiat puudutava osas. Kui rahvastikuteadlane ütleb, et Eesti tööjõuline elanikkond väheneb, siis ei väida ta seda kohvipaksu pealt. Samamoodi, kui tunnen end halvasti, siis ei hakka ma endale ise diagnoosi panema, vaid lähen arsti juurde ja enamjaolt usaldan seda, mida arst mulle ütleb, sest tema on inimkeha ja selle funktsioneerimist õppinud ning omab ses osas kordades suuremaid teadmisi kui mina.

Mis mind pani kulmu kergitama ja silmi pööritama oli selle suunamudija jutt, et depressioon ei ole haigus, vaid krooniline pikaajaline kurbus ja tema sai depressioonist jagu mõttemaailma muutmisega.

Minul on diagnoositud keskmine depressioon ja ma ei ütleks, et see oli pikaajaline kurbus. Ma käisin tööl, sain sõpradega kokku, mul oli elus palju toredaid hetki. Ei olnud nii, et oleksin päevast päeva voodis lamanud ja suurest kurbusest surra tahtnud. Jah, loomulikult võib olla ka selliseid juhtumeid, sest see kõik on väga individuaalne ja sestap räägin ainult oma kogemusest.

Mu sõbrad-tuttavad ei saanud aru, et mul oleks midagi häda olnud. Nendega kohtudes olin ikka mina ise: rõõmus ja heatujuline. Mis sest, et näiteks mõned tunnid varem autoga sõites panin silmad kinni ja soovisin, et keegi mulle otsa sõidaks. Seda vist nimetatakse naeratavaks depressiooniks.

Ma ei ütleks, et kurbus oli tol hetkel peamine rõhuv emotsioon mu elus. Mul ei olnud tegelikult mitte ühtegi põhjust olla kurb. Vastupidi, mul oli kõik justkui olemas. Mul oli hea töö ja küllaltki kena teenistus, mul olid ja on jätkuvalt imelised lähedased, mul oli vabadus teha, mida hing ihkas. Aga ikka polnud ma rahul. Kogu aeg tundsin, et see, mis ma teen ja kuidas elan, ei ole piisav. Peaks ikka rohkem tööd tegema, et paremaks saada ja elus kaugemale jõuda. Peaks rohkem väljas käima ja mitte laskma noorusel raisku minna jne. Ja kui ma siis ei teinud neid asju, siis tundsin süümepiinu, et kuidas ma siis ei saa hakkama, kui kõik teised saavad. See on nii keeruline, et ma ei oska seda seletadagi, aga ehk saate aimduse.

Taoline mõtlemine oli kestnud juba aastaid. Mu hinges oli mingi rahutus ja rahulolematus ning see haaras mind endasse. Ühel hetkel taipasin, et ma justkui ei olnudki elus, vaid lihtsalt eksisteerisin ja olin pidevalt nagu mingi udu sees. Näiteks võisin teada, et eelmine kolmapäev kell 14 olin koosolekul, aga ei mäletanud päriselt, et ma seal olnud oleksin. Ma teadsin, et olin seal, aga ma oleks end justkui kõrvalt vaadanud. Kest oli olemas, aga hing seisis kõrval ja jälgis toimunut eemalt. Mõnikord läksin töölt koju nii, et ma ei mäletanudki, kuidas koju sain. Need hetked olid need, mil sain aru, et aeg oleks abi otsida, sest soovitus “mõtle positiivsemalt” ei aita. Mis sest, et ma tegelikult olen pigem positiivse meelega ja ega see siis sel ajal täiesti ära ei kadunud.

Kõigepealt käisin psühholoogi juures, kes suunas mu edasi psühhiaatri vastuvõtule ja viimane ütles, et kui see mulle sobib, siis ta kirjutaks mulle antidepressante. Mu jaoks oli see küsimus isegi natuke naljakas, sest kui on vaja, siis on vaja. Ega ta ju päris ilmaasjata neid ei soovitaks. Jah, ega arstide öeldut ei saa ka alati 100% tõena võtta, sest nemad on ju ka inimesed ja võivad eksida samamoodi nagu kõik teised. Aga kuna selle seansi ajal ta ütles mulle väga õigeid asju, mille puhul mul käis peas selline heureka-moment, siis minu silmis ta tõestas end pädeva professionaalina. Muidugi ütles ta, et ravimid on kõigest üks osa ja ei tasu loota, et need imeväel toimivad, vaid eelkõige on vaja endaga tööd teha. Mul olid hästi tugevad meeleolukõikumised ja minul aitasid rohud need paika saada. Põhimõtteliselt kui ma olin rõõmus, siis ma olin üleliia rõõmus ja kui kurb, siis üleliia nukker. Psühhiaater ütles ka, et kui meeleolu ei ole paigas, siis on väga raske endaga edasi tegeleda ja depressioon seljatada.

Igatahes sain rohud peale ja alguses tundus, et see teeb olemise justkui hullemaks. Ma olin tükkmaad depressiivsem kui enne, aga see läks üle. Esimene muutus, mis ma tähele panin, oligi see, et udu mu ümbert kadus ära. Mäletan, kuidas ma koju läksin ja avastasin nii paljut, mida muidu ei olnud märganud: ühe naabri aed oli näiteks rohtu kasvanud, teised olid üldse ära kolinud. Taipasin, kui palju ma olen maha maganud. Tean, et midagi on toimunud, aga ei mäleta neist sündmustest suurt midagi. See oli hea tunne, kui sain järsku aru, et olen päriselt olemas. Siin samas. Kohapeal.

Samal ajal käisin ka teraapias ja tegelesin endaga. Minu puhul oli suur probleem ka see, et mul olid keskendumisraskused ja ma ei suutnud näiteks korralikult tööd teha, kuigi ma muidu olen hästi kohusetundlik inimene. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis tihti õppisin kohe reedeõhtul esmaspäevaks ära, sest siis oli kogu nädalavahetus vaba. Nüüd ühtäkki ei suutnud ma enam tööd teha ega õppida (see algas mul juba siis, kui veel ülikoolis käisin). Kõik kuhjus, mis tekitas minus omakorda süütunnet, kuidas ma ikka üldse hakkama ei saa. Samas ei suutnud end piisavalt ka kokku võtta, et asjad ära teha. Suletud ring. Kogu aeg oli seetõttu jube tunne ja see surus nii hirmsasti. Olin endas pettunud, et nii saamatu olen. Igatahes sain ka eraldi rohud, mis pidid keskendumist parandama.

Mind aitasid need rohud väga. Praegu olengi sealmaal, et ühed tabletid jätan ära, keskendumist soodustavaid võtan veel mõned kuud edasi, sest mul on uus töökoht ja psühhiaater arvas, et sellisel juhul ei tasu riskida. Kui rohud aga otsa saavad ja mõne aja pärast tunnen, et samad probleemid kerkivad üles, siis pidin kohe jälle tema vastuvõtule minema, sest niisama kannatama ei pea. Kui on ikkagi loodud ravimid, mis aitavad hakkama saada, siis ei ole midagi teha, tuleb neid võtta. Pole mõtet niisama piinelda.

Me ju ei arva, et astmahaige kujutab ette, et tal on raske hingata ja tekib lämbumistunne. Ja me ei mõista hukka, kui mõned esktremistid ehk välja jätta, miks ta end ometi ravimitega mürgitab. Miskipärast on depressiooni puhul aga tavaline, et usutakse justkui oleksime ise selle endale külge mõelnud.

Ma olen seda meelt, et kui vähegi võimalik, siis ei tasu liigselt eri ravimeid tarbida ja loomulikult võivad need organismi mõjutada. Aga siin tekibki valikuküsimus, kas me n–ö keeldume oma organismi mürgitamast, sest mine sa tea, mis need kahjulikud ained meile teevad või siis ikkagi võtame 21. sajandi võimalused ja pakutava ravi vastu. Samamoodi kahjustab kiiritusravi tugevalt organismi, aga üldjuhul seda ära ei põlata, sest hing ihkab elada ja tihti on see variant, mis aitab meil elus püsida. Samamoodi ei tasu alahinnata depressiooni. See ei ole lihtsalt nukrameelsus, mis ühel hetkel üle läheb. Kui me seda ei ravi, siis võib ka depressioon surmaga lõppeda.

Pika jutu lõpuks – olge kriitilised suunamudijate osas, keda jälgite. Kui inimesel ei ole vastavat meditsiinilist tausta, siis ärge võtke ta juttu tervise teemadel kui fakte. Seni on okei oma kogemusi jagada, kui ei anta konkreetseid soovitusi või ei tulda pseudofaktidega välja nagu 90% inimestest põeb depressiooni. Kui keegi esitab mingeid numbreid, siis olge kohe eriti kriitilised, et kust ta need arvud võtab. Enamjaolt tulistatakse puusalt ja uuringud nende arvude taga puuduvad. Ja kui teie tunnete, et vajate abi, siis ärge peljake, vaid otsige seda. Ei pea niisama kannatama.

4 kommentaari

  • F

    Väga minu loo moodi. Ongi ääretult raske aru saada, millal olukord ei ole enam normaalne ja nõuab sekkumist.
    Millised tabletid on keskendumishäirete vastu? Mul ka selline seis, et see on sümtomitest veel säilinud ja segab elu.

    • Sandra

      Ma nüüd tagantjärele saan aru, et minu puhul tegelikult algas kõik palju-palju varem, kui ma üldse oskasin midagi kahtlustada. Aga peaasi, et ühel hetkel aru saaks ja abi otsiks.
      Minule on kirjutatud antidepressandid Elontril, mida võtan praegu veel edasi ja mis siis pidid keskendumisele kaasa aitama. Ma tunnen küll, et miski vähemalt on mõjunud, sest enam mul ei ole nii suuri keskendumisraskusi.

  • Endine blogija

    Kroonilise depressiooni haigena- mina tunnistan, et see on haigus ja vajab ravi või kui ravi enam ei aita, siis lihtsalt peab püüdma seda kontrolli all hoida- olen 100% nõus siinkirjutajaga. Kuigi ma seda “suunamudijat” (appi mis nõme sõna üldse!!!) kah ei jälgi, siis see postitus intrigeeris koheselt. Ja ma mainisin ka talle kommentaariumis, mis ma sellest arvan, aga muidugi see kommentaar läbi ei läinud.
    Nii tuttav lugemine oli sellest “naeratavast depressioonist” .Täielik deja vu! Mulle on sadu kordi öeldud, et appi kui positiivne ja lõbus ja avatud jne inimene ma olen, aga tegelikult olen ma ehk samal hommikul ärgates mõelnud- milleks, miks ma pidin üldse ärkama. Ja siis tuleb keegi “juurikas” ning ütlebki, et see on mul lihtsalt peas kinni, et ma kujutan endale ette mingit deprekat ning blablabla. Tõesti, siis kihvatab küll, et mida krt sa minu elust tead..

    • Sandra

      Mulle tundub, et inimesed, kes midagi sellist kogenud ei ole, ja on muidu piiritletud silmaringiga, ei suudagi aru saada, mis asi see depressioon siis õigupoolest on. Umbes et kui mina olin kurb ja sain sellest üle, siis kuidas sina ei saa. Mul lihtsalt on kurb meel, kui inimene peab end kõiketeadjaks ja hakkab teistele jagama soovitusi stiilis, et ole rõõmsam.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.