Eluke

Ega mul midagi öelda olegi…

Kolm kuud on möödas ajast, mil ma viimati selle lehe siin üldse lahti võtsin. Eks ma aimasin, et see nõndaviisi läheb. Elu on praegu väga tempokas. Mingi aeg ma lihtsalt avastasin, et juba november käes. Kuhu september ja oktoober said? Ja nüüd terendab juba jõulukuu ees, mis tähendab, et see maagiline aastanumber 2020 on kohe otsa lõppemas. Ma nüüd ei teagi, kas kahjuks või õnneks. Sellist teist aastat pole küll olnud.

Ilmselt enamik teist on kursis, et alustasin sügisel oma magistrõpinguid ja see on ka üks peamine põhjus, miks ma siia sattunud ei ole. Täiskohaga töö kõrvalt koolis käimine on täitsa tehtav, aga arvestama peab, et hobideks just kõige rohkem aega ei jää. Küll aga ei ole ma oma sotsiaalset elu väga palju koomale tõmmanud. Sõpradega ikka suhtlen ja väikeses seltskonnas oleme ka kohtunud. Jah, suuri pidusid, eriti nüüd viimasel ajal, ei pea.

Kuidas siis kool on? Üle ootuste lahe. Ma olin muidugi põhjaliku eeltöö teinud ja teadsin väga hästi, kuhu ma lähen. Olen ju samast instituudist saanud ka bakalaureusekraadi. Aga ikkagi kuidagi ägedam on, kui ma oleksin arvanud või oodanud. Õppida on nii mõnus. Jah, vahel on raske aega planeerida, et kõik vajalik tehtud saaks. Ja vahepeal üldse ei viitsi ega jaksa, aga see kõik on mööduv. Kui semester läbi saab, siis kirjutan koolist ka lähemalt.

Ma pole viimastel kuudel isegi jõudnud teiste blogisid lugeda ega videoid vaadata. Ja kui ma nüüd selle aja võtsin, siis tundub, et pole ka millestki ilma jäänud. Vaatasin (viimaste postituste põhjal), et mõned mu varasemad lemmikblogid on suuresti reklaamikanaliks muutunud. Mul ei ole iseenesest sponsoreeritud postituste vastu midagi, sest vahel saab sealt ju täitsa asjalikke ideid, aga kurb on näha, kui inimene ise räägib, kui oluline on mõelda oma tarbimisharjumustele ja mitte kõike kokku kuhjata. Samas iga teine postitus on mingeid tooteid tutvustav. Mis sest, et need esemed on näiteks keskkonnasõbralikumad alternatiivid. Minu jaoks on siin mingi teatud vastuolu. Seega olengi nüüd jätnud kõik sellised postitused lugemata, kus saan aru, et räägitakse mingist tootest. Palju ühel inimesel neid asju ikka vaja on?

Ma ise olen proovinud ka üha enam enda tarbimisharjumustele mõelda ja neid muuta. Kusjuures üks mu lemmiktegevusi on vist riidekapi koristamine. Sorteerin ja vaatan üle, mis mul üldse on. Iga kord tuleb ka väike hunnik, mille viin siis riidekonteinerisse. Need on päris korralikud asjad olnud tavaliselt ja tegelikult olen ka mõelnud, et äkki kusagile müüki panna, aga ei ole minus seda viitsimist, et mässata sellega. On ju vaja esemed üles pildistada, hind mõelda (kui ma nagunii olen valmis sellest loobuma, siis minu poolest võtku või tasuta), siis need pakiga saata jne. Niiet rohkem vaeva, kui asi väärt.

Ma tegelikult hea meelega annaksin oma riided mõnele abivajajale, sest enamik neist on tõesti väga korralikud ja mõned korrad kantud, aga ma ei tea kedagi, kes taolist abi vajaks. Kui keegi teab, kes võiks aeg-ajalt uute riiete üle rõõmustada, siis võite mulle teada anda. Muidu lähevad riidekonteinerisse. Praegu ootabki üks kott jalanõudega, teine riietega.

Nii palju oleks tegelikult veel erinevate teemadel jutustada, aga et see postitus väga laiali ei valguks (mida ta juba tegelikult on teinud), siis ma praegu lõpetan ja loodan siia uuesti jõuda varem kui kolme kuu pärast. Tsau!

Aa, ja päise pilt on täiesti suvaline. Käisime ühel laupäeva hommikul sõbrannaga Karlovas kohvitamas ja jalutamas. Ta nägi ägedat maja ja ägedat ust ning käskis mul külmale kivimademele istuda. Nii ma siis talitasin.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.