Jutustamised

Erialavalikutest

Kuna koolilõpud ja ülikoolidesse sisseastumised on praegu kohe eriti päevakorras, siis mõtlesin, et räägin lähemalt oma kogemusest. Täpsemini siis sellest, kuidas mina oma tee leidsin. Ehk on kellelegi abiks. Muidugi väljend “kuidas oma tee leidsin” (esialgu trükkisin kogemata töö, aga noh, tänu õpingutele leidsin ka töö, niiet tee ja töö tihtipeale ristuvad) on veider, sest vahepeal ei ole ma seniajani kindel, kas olen selle leidnud. Aga kohe kõigest lähemalt. Hoiatan juba ette, et tuleb üks tõeline mammutpostitus.

Gümnaasiumi lõpetades ollakse tavaliselt 18-19-aastane. Mina olin 18, kuu aja pärast sain 19. Tol ajal tundus, et olen täiskasvanu ja tean kõigest kõike. Nüüd võtab see mind muigama, sest aastaid hiljem ei tunne ma end ikka täiskasvanuna. Pean näiteks tervisetõendit uuendama minema, aga mulle üldse ei meeldi arstile aega panna, tavaliselt ema teeb seda. Nüüd mõtlesin, et kurja, ma olen juba nii vana, et oleks aeg ise helistada 😀

Aga liigume tagasi algse teema juurde. Nüüd olen aru saanud, et 18-19-aastane inimene on üldjuhul ikkagi nii laps, et ta ei pruugigi olla valmis suuri eluotsuseid tegema, nagu kelleks saada. Jah, on inimesi, kes teavad seda lapsest saadik. Näiteks üks minu klassiõde rääkis juba esimeses klassis, et temast saab arst ja praegu ta ongi residentuuris. Enamus meist paraku ei ole nii õnnelikud, et kohe teavad, kelleks saada tahavad. Ma vahepõikena ütlen seda ka, et küsimus, kelleks sa saada tahad, on mu arust täiesti vale. Mina pigem mõtlen, mis on see, millega mulle tegeleda meeldib, sest nüüdseks olen mõistnud, et elus ei pea olema üks amet, mida pidada. Pigem leida valdkond, mis sulle meeldib, aga kes ütleb, et aastate jooksul huvid ei muutu ja seeläbi ka valdkond, kus tegutseda. Niiet keeruline ja küsimus, kes sinust saab, on liiga lihtsustatud.

Igatahes lõpuklassis tuli ülikool ja pakutavad õppekavad üha enam mõtteisse. Midagi ju tuli valida. Üldiselt, kui sa õpid enam-vähem hästi, siis on ülikool loomulik jätk gümnaasiumile. Vähemalt nii kipub ühiskond arvama. Õpetajad rõhutasid meile kogu aeg, et õpime heas koolis ja siit peaks ikka edasi kõrgkooli minema. Ma armastasin ülikooliaega ja ei suuda ära kiita, kui hea valik see minu jaoks oli, aga see ei pruugi nii kõigi jaoks olla. Eriti, kui ei tea, mida õppida. Minu konkreetne soovitus on sellisel juhul mitte õppida. Mine aastaks-paariks välismaale või tööle või tee midagi muud. Kes ütleb, et kohe pärast gümnaasiumi peab ilmtingimata edasi õppima minema? Ei pea. Näe maailma, tutvu uute inimestega, proovi uusi asju, ela ja ehk sul veab ning leiad teel olles, mis võiks olla see, mida edasi õppida. Ja isegi, kui ei leia, siis ka see on täiesti okei.

Mina tahtsin pärast gümnaasiumi edasi õppida riigiteadusi. Kuna ma Tartus nagunii elasin, tundus loomulik valik seda teha Tartu Ülikoolis. Kuidas ma selle erialani jõudsin? Noh, võtsin ette ülikooli kodulehed ja hakkasin lugema erinevate õppekavade tutvustusi. Reaalainete peale mulle nutti antud ei ole, seega kõik sellised ühiskonna silmis nn potentsiaalikad erialad langesid välja. Riigiteadustega käis mingisugune plõks peas, et ohhoo, see on täpselt mulle. Spoiler alert: ei olnud. Tol hetkel tundus see hästi loogiline valik, sest ühiskonnaõpetus oli mu lemmikõppeaine, ma olin huvitatud poliitikast ja ühiskonnast ning võisin kõigiga kõige üle vaielda. Kõigile mu ümber tundus see ka hästi loogiline valik. Kandideerisin nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli. Ja igaks juhuks Tartus ka õigusteadusesse, sest isa pidevalt rääkis, et kui tema midagi oma elus muudaks, siis oleks ta omal ajal õigust õppima läinud.

Pikk jutt lühidalt: TÜsse ma riigiteadustesse sisse ei saanud paganama akadeemilise testi pärast, mis tuli mulle megasuure šokina. Seda ma teadsin juba ennegi, et akadeemiline test on raske, aga ma ei olnud arvestanud võimalusega, et ei saa piisavaid punkte kokku ega pääse järgmisesse vooru. Mäletan, kuidas mu klassiõde, kes kandideeris samale erialale, kirjutas öö hakul, et testi tulemused tulid ja ta ei saanud vajalikke punkte kokku. Läksin siis kiiruga oma punkte vaatama ja nagu ma mainisin, siis midagi rõõmustavat seal ei olnud. Nutsin pool ööd, sest elu tundus läbi olevat. 18-aastase jaoks on see suurim tragöödia, kui ta ei saa soovitud erialale sisse. Küll aga sain ma sisse õigusesse, mis on seniajani mu jaoks jabur, sest kui me paneme kaalukausile riigiteadused ja õigusteaduse, siis noh eks igaüks teeb ise omad järeldused.

Küll aga sain ma sisse Tallinna Ülikooli riigiteaduste erialale ja nii ma siis sügisel Tallinnasse kolisingi. Ega ma ei olnud pealinna kolimisest vaimustuses, sest mulle meeldis (ja meeldib siiani) Tartu ja ma olin paras memmekas ka: mulle meeldis ema ja õega koos elada mõnusas ja turvalises Tartus. Aga õppima tuli ju edasi minna ja õigusteadused ei tundunud üldse minu teema olevat. Nüüd võin täie kindlusega öelda, et ei olegi. Tallinna Ülikoolis käisin ma lõpuks aasta aega ja siis lasin end Tartusse üle kanda. Üldiselt on nii, et esimesel aastal keegi ikka välja langeb ja nii on võimalus saada ikkagi Tartu Ülikooli soovitud erialale sisse.

Ma ei mäleta üldse, kust see mõte tuli, aga ühel hetkel see end mu pähe istutas ja enam minema ei läinud. Ühel Tallinna riigiteaduste peol rääkisin vanema kursuse tüübiga ja ütlesin talle, et olen mõelnud hoopis ajakirjanduse õppimise peale. Tema ütles, et ajakirjanikuks saab niigi, seda ei pea õppima. Jah, nüüd tean, et nii võib öelda ainult inimene, kes ei ole seda ise õppinud. Ja üldsegi, kelleks sa riigiteadusi õppides saad, ah? 😀 Mõne nädala pärast rääkisin sama mõtet oma headele sõpradele, kellest üks väljendas üsna suurt vastumeelsust ajakirjanike vastu ja ütles, et ainult mitte seda. Sisimas ma veidi solvusin selle peale, aga mis seal ikka.

Kevadsemestri eel otsustasin, et võtan ajakirjanduse kõrvalerialaks (üliäge võimalus, mida Tartu Ülikool pakub, kasutage seda). Esimene aine, mis läbida tuli, oli uudise sotsioloogia (nüüd kannab nime uudise alused, sest sotsioloogiaga ei ole seal vähimatki pistmist) ja annab seda seniajani legendaarne Priit Pullerits. Selle aine kohta liigub igasuguseid linnalegende, üks hirmsam kui teine. Sõbranna õde oli seda ainet võtnud ja sestap teadis sõbranna rääkida, et see on tõesti üks hirmus aine. Nende juttude taustal ma päris tõsiselt kaalusin loobumist ajakirjandusest kui kõrvalerialast. Aga ülikoolis on veel üks hea asi: kahe nädala jooksul pärast semestri algust on võimalik end õppeainelt maha regada ja nii ma siis mõtlesin, et käin esimese korra kohal ära ja kui on tõesti nii hirmus, kui räägitakse, siis loobun.

Nii ma siis seadsin end ühel veebruarihommikul täpselt kell 8.15 Pulleka loengusse, mis ei olnud mitte midagi sellist nagu kuulujuttude põhjal võiks arvata. See oli mu pooleteise aastase ülikooliaja jooksul kõige lõbusam ja õpetlikum loeng üldse. Ainelt ma end maha ei reganud, käisin seal võiduka lõpuni ja kuigi kodutööd nõudsid tõesti kohati eneseületust, siis ei midagi liiga hullu ja kõik oli tehtav. Seniajani on ja rahvas räägib suisa, et Pullekas on leebemaks muutunud aastate jooksul.

Igatahes selle aine jooksul mõtlesin ma igas loengus, kui lahe amet on ajakirjaniku oma. Kuna aga teooria on üks ja praktika teadupärast teine, siis tahtsin reaalselst ka proovida, kas see ikka sobib mulle. Kirjutasin ühte maakonnalehte ja palusin võimalust kuuks ajaks praktikale tulla. Sellest kuust sai peaaegu aasta, sest esimese kuu lõpus pakuti mulle püsivalt tööd. Ja vot see on küll üks kogemus, mis mu elu hästi palju muutis. Kasvõi selles osas, et mu parimad sõbrad on tulnud sealsete kolleegide kaudu. Aga veelgi enam: seal töötades sain ma aru, et jaa, ma tahan olla ajakirjanik.

Tulin riigiteadustest ära ja järgmisel suvel astusin uuesti ülikooli sisse, sedakorda siis TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekavale. Ja vot see, mu sõbrad, on mu elu parim otsus olnud. Olgugi, et vanavanemad ja muud sugulased arvasid, et ah, asi siis see riigiteadused ära lõpetada. Küll siis vaatad edasi. Aga ma ei tahtnud, päevagi enam ei tahtnud seda õppida, kui ma võiksin hoopis palju ägedamat asja õppida. Midagi, mis mul tõesti silmad särama paneb. Mite et riigiteaduste õppimine oleks tohutult igav olnud. Ei olnud, üldse mitte, aga ma ei suutnud end näha selles vallas töötavat. Poolel teel lihtsalt avastasin midagi palju ägedamat. Ma olen enda üle tohutult uhke, et julgesin eriala vahetada hoolimata pilkudest ja kommentaaridest, mille lähedastelt sain. Teist korda tehes sain akadeemilisel testil ka vajaminevad punktid kätte, liikusin edasi erialakatsele ja vestlusvooru ning pääsesin õppima. Juhhu.

Fun fact: tol kevadel vaatasin ma hästi palju “Grey anatoomiat” ja ilmselt sellest johtuvalt kandideerisin ma Tartu Tervishoiukõrgkooli ämmaemanda õppekavale ja sain isegi sisse. See ajab mind iga kord naerma, kui sellele mõtlen, sest mul on täpselt null huvi sellise asja vastu.

Enne ajakirjanduse õppima asumist oli mu suurim hirm see, kas ma ikka saan normid kursakaaslased. Rääkisin oma sõpradele, et mõtle, kui pead kolm aastat igapäevaselt koos olema inimestega, kes sulle ei meeldi. Noh, see mure oli küll asjata, sest mitte ealeski ei oleks ma osanud loota või oodata selliseid kaaslasi. Ma isegi ei hakka heietama, kui imelised nad on, sest ma ei oska nii ilusaid sõnu ritta seada, kui nad väärivad. Nad on tõesti imelised ja parimad sõbrad, keda tahta. Loomulikult ei suhtle ma terve kursusega nii lähedalt, sest mul oli 50 kursakaaslast, aga kuskil 10 inimest on küll sellised, kellega ma tihedalt läbi käin. Mis paljuski inimesi liidab, on ühised huvid, meil näiteks peale ajakirjanduse ka teater ja muusika. Kui su kursaõde ikka kutsub sind enda poole Jaak Joala vinüüle kuulama, siis on miski siin elus õigesti läinud. Tegelikult muidugi parim liitja on ühine vaenlane või vihkamisobjekt, aga meil on nii, et kui keegi meist kedagi vihkab, siis vihkame kõik koos 😀 (see on loomulikult väike kirjanduslik liialdus ja üldiselt me ei vihka kedagi, sest vihkamine ise on juba nii kole ja tugev sõna). Igatahes olen ma ilmatu tänulik, et mu tee nende inimestega ristus, sest nad teevad elu niivõrd palju toredamaks ja lõbusamaks.

Mis on mu pika jutu moraal? Lühidalt öeldes, kui sa ei tea, kas ja mida sa õppida tahaksid, siis võta julgelt vaheaasta ja tee midagi muud. Kõik, mis sa teed, teed õigesti. Usu endasse! Muidugi võib juhtuda, et lähed ehku peale midagi õppima ja ülikoolis avastad, et see täpselt ongi see, mis sa tahad. Üldiselt aga kipub ikka vastupidi minema. Peale selle, et oled ise rahulolematu, võid sa ka koha ära võtta inimeselt, kelle jaoks on sel erialal õppimine eluunistus. Kas just nii dramaatiliselt, aga üldiselt 18-aastaselt ollaksegi dramaatiline ja kõik halb tundub maailma lõpp olevat.

Ja tegelikult ega ülikool ei olegi ainuke valik. Mul on sõbranna, kes õppis edukalt ülikoolis, aga ühel hetkel jättis selle pooleli ja rajas oma ettevõtte. Mul on sõbranna, kes on kaks korda ülikooli õppima asunud, aga mõne aja möödudes saanud aru, et see ikka pole tema jaoks. Praegu ta ei olegi ülikoolikraadi omandanud, aga töötab ja on rahul oma tööga. Mul on sõbranna, kel jäi ainult lõputöö teha ühel erialal, aga ta otsustas seda mitte teha. Mitu aastat tegeles ta muude asjadega ja alles eelmisel kevadel astus uuesti ülikooli hoopis teisele erialale. Ta on praegu väga rahul. Need inimesed, kes teavad lapsest saadik, kuhu nad elus jõuda tahavad, on väga õnnelikud. Aga nad on ka vähemuses. Enamus inimestel ei ole õrna aimugi ja tihti minnakse lihtsalt vooluga kaasa. See, kui kaua sa vooluga kaasa lähed, sõltub sinust endast. Paljud ikkagi ühel hetkel ronivad kaldasse ja hakkavad siis edasi vaatama.

Miks ma alguses ütlesin, et ei ole siiamaani kindel, kas olen oma tee leidnud? Sest vahel ma mõtlen, kas see töö, mida ma praegu teen, on ikka minu jaoks (töötan hetkel kommunikatsioonivallas) või peaksin tagasi ajakirjandusse suunduma. Vähemalt aga tean, et valdkond, kus tegutsen, on õige, ajakirjandus ja kommunikatsioon pakub nii palju erinevaid võimalusi, et vahel on isegi raske nende seas valikut langetada. Kui ma aga kindel ei oleks endas, siis ma ei kandideeriks ka magistrisse (esitasin just eelmisel nädalal oma avalduse ära). Pärast baka lõppu ei läinud ma kohe edasi õppima, vaid tahtsin natuke koolielust puhata ja tööd teha. Palju tööd. Nüüd jälle tunnen, et tahaks õppida. Sellest olen ma aru saanud, et end õppima sundida on ikka paras piin, sul peab olema tahtmist. Ja üldiselt mingil hetkel see tahtmine ikkagi tuleb, sest tegelt on ju õppida lahe.

Vot sellised lood siis täna. Võibolla millalgi kirjutan ülikoolis õppimisest ja ülikoolielust ka eraldi, sest jutustada oleks palju. Aga kes praegu selle raske valiku ees on, mida edasi õppima minna, siis midagi ei juhtu, kui te kohe ei otsusta. Aega õppida on küll ja veel.

2 kommentaari

  • T

    Tere!
    Mul on hetkel endal plaanis minna Tartusse riigiteaduseid õppima ja närveerin erialakatse pärast. Kas Te räägiks kuidas see erialakatse välja nägi, mis rasket oli ja mis aastal Te seda tegite? Oleksin väga tänulik

    • Sandra

      Tere! Nägin alles nüüd seda kommentaari. Niiet võibolla olen hiljaks jäänud vastamisega. Põhiline on see, et ära muretse, kõik läheb nii nagu minema peab. Soovitan enda jaoks hästi läbi mõelda, miks Sa seda eriala õppida soovid. Peamiselt ikka vaadatakse Sinu motivatsiooni ja miks Sa õppida tahad. Soovitan ka kursis olla sellega, mis maailmas toimub ehk loe uudiseid ja ole valmis nende üle arutlema. Ja ministrite ja muude asjapulkade nimesid võiks ka teada. Igatahes ole julge ja arutle mõnuga. Eesmärk ei ole kedagi hirmutada, vaid ikkagi aru saada, kas Sulle see õppekava ka päriselt sobida võiks. Edu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.