Eluke

Ilus ja valus 2019

Nii pöörast aastat nagu 2019 ei olegi mul vist varem olnud. Sai naerda, sai nutta, sai kaotatud, sai võidetud, sai lauldud, sai tantsitud, sai tööd tehtud ja siis natukene lisakski… Kui ma meenutan 2018. aasta lõppu, siis praeguseks on pea kõik teistmoodi.

Ma kõlan nagu katkine grammofon, aga see on nii kummaline, kuidas muutuste keskel olles ei saa üldse aru, et need nii suured on, aga kui hakkad meenutama varasemat aega, siis aastaga on senine elu pea peale pööratud. Ma pean tunnistama, et üldjoontes on elu pigem ikka paremuse poole liikunud, aga kui olnule tagasi mõelda, siis on kuidagi nukker tunne. Hea meelega oleks jätnud nii mõndagi samaks, aga paraku ei olnud see minu teha.

Kuskil kuu tagasi ajasin sõbrannaga juttu ja kuidagi läks teema selle peale, kuidas jääme 2019. aastaga rahule. Mina ütlesin kohe mõtlemata, et mul on küll hea aasta olnud, mille peale läksid sõbranna silmad siirast üllatusest sama suureks nagu koeratüdruk Lottel. Koheselt sain aru, mis ta mõtles. Jah, pärast kõike, mis minuga tänavu juhtus, ei ütleks keskmine eestlane ilmselt, et oli hea aasta, aga ma juba kord olen seda tüüpi inimene, kes jääb pigem head mäletama. Ja lõppude lõpuks saan ma uhke olla selle üle, et mul oli julgust. Julgust aru saada, et asjad on korrast ära, misjärel neid ka parandada.  

Päris uhke olen ma ka selle üle, et olen täiskasvanulikumaks ja rahulikumaks muutunud ning isegi üllatanud ennast sellega, kuidas olen konflikte lahendanud. Ma üldiselt ei ole väga vabandaja tüüpi. Sel aastal olen ma aga vabandanud (ja teinud seda esimesena!), sest olen aru saanud, et alati ei ole mõtet taga ajada enda tõde ja õigust, sest lõppeks on meil kõigil oma tõde ja õigus ning ei ole see minu oma alati õigem kui teise oma. Kui ma ikka olen nõmedalt käitunud, siis ei ole mõtet sõrgu vastu ajada, vaid tunnistada, vabandada ja püüda edaspidi mitte nii teha. Ma kujutan ette, et suurema osa inimeste jaoks on see hästi tavaline käitumisviis. Minu jaoks on see aga suur asi, et ma olen nii kaugele jõudnud.

Kuigi ma üldjoontes olen inimene, kes saab asjadest pigem kergesti üle, siis on mingid asjad, millest ma ei saa ja ei saa üle. Näiteks on need seotud kohtadega. Ma pole siiamaani üle saanud sellest, et mu vanavanemate maja ei ole enam (olgu, maja on alles, aga see ei kuulu meile). Mu vanavanemaidki ei ole enam aastaid elavate kirjas, maja sai ammu enne nende surma maha müüdud. Ometi mõtlen praktiliselt iga päev neile ja nende majale. Vahel panen silmad kinni ja kujutan ette, et astun aiaväravast sisse. Püüan meenutada kõike: mis häält teeb värav, kui see kolksatusega kinni läheb, kui pikalt pidi astuma, et välisukseni jõuda, millised lilled olid aias ja missugune oli maja seestpoolt ja kus miski asus. Selleks, et seda mälestust elavana hoida.

Sel sügisel müüs mu isa oma maja maha ja kuigi mul ei ole selle majaga sellist sidet nagu vanavanemate omaga, siis selle maja asukoht on mul küll sügaval südames ja tohutult nukker on ikka. Nii kummaline on õigest teeotsast mööda sõita ja mitte vasakule keerata. Veel veidram on see, et mul ei olegi enam selle paigaga erilist sidet (isa ja vanavanemate maja asus samas piirkonnas). Osade sõprade ja hobide kaudu olen selle piirkonnaga ikka seotud, aga see ei ole enam see. Ja see muudab mind ühteaegu kurvaks ja vihaseks. Mu parimad lapsepõlvemälestused on seal ja suur õnnelik tükk ka mu täiskasvanuelust. Seal olles olin ma justkui mingi mulli sees, kus aeg kulges omasoodu ja elu oli hoopis teistsugune kui see, millega olen Tartus harjunud. See oli paik, kuhu põgenesin reaalsuse eest. Minu väike mullike, kus ei olnud tegelikult ka kõik alati klaar, aga sellest polnud miskit, sest see tegigi elu huvitavaks. Eks ma satun ikka sinna, aga see pole enam see. Ja see teeb tohutult kurvaks. Mu hea paik on minult justkui ära röövitud (kui miski on samaks jäänud, siis minu dramaatilisuse aste :D).

Paarist inimesest on mul ka kahju, kes aasta tagasi mängisid minu elus veel tähtsat rolli, aga kuidagi on meie teed nüüdseks lahku läinud. Paraku ei jää kõik sõprussuhted alati püsima ja sinna ei olegi vist midagi parata. Isegi, kui mõlemad pooled justkui pingutavad. Ju siis ei ole praegu õige aeg.

Hea meel on mul aga selle üle, et olen saanud tegeleda mitme laheda projektiga. Näiteks olin saate „Uudishimu tippkeskus“ toimetaja. Selle saatega oli üldse naljakas lugu: kunagi, kui ma andsin ühes koolis meediaõpetuse tunde, küsisid lapsed minult, mis saadet ma soovitan neil vaadata. Rääkisin, et minu lemmiksaade on „Uudishimu tippkeskus“ ja mõelda vaid – nüüd sain ka ise selle saate valmimisel käe külge panna.

Veel olen hästi tänulik nende inimeste üle, kes on mu kõrvale jäänud. Ma küll leian väga kergesti uusi tuttavaid, aga ega minuga lihtne ole. Mul puuduvad tihtipeale igasugused piirid ja nagu mu endine kolleeg tavatseb mulle ikka ja jälle öelda, siis olevat ma ka taktitundetu, mille osas olen alati vastu vaielnud, aga praegu just mõistsin, et tegelikult on tal natuke ka õigus, aga see pigem tuleb sellest, et mul tõesti ei ole piire ja ma võtan asju väga laadnalt. Kui vaja, võin olla väga taktitundeline, aga enamuse ajast vist otsustan mitte olla.

Igatahes on tegemist olnud ühe väga õpetliku ja muutustest tulvil aastaga.

Kui ma nüüd päris ausalt tunnistan, siis esimest korda ma isegi natuke kardan eesootavat, sest mul pole õrna aimugi, mis tulevik toob ja ei oska aimata ka, sest aasta tagasi ei arvanud ma ka, et tänaseks päevaks olen siin, kus olen. Samas on huvitav, sest kui ühe aastaga nii palju muutus, mis siis veel järgmisega saada võib.

Ilusat vana-aasta lõppu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.