Eesti disain

Kiirmoevaba aasta

Minu ema on rätsepaks õppinud, mis tähendas, et kui me õega väiksed olime, õmbles ta meile igaks tähtpäevaks uued ja väga ägedad rõivad. Ma ei teagi, kuidas ta nii ägedate disainide peale tuli. Toona ma muidugi ei saanud sellest aru, sest lapsena vähemalt mina ei osanud sellistele asjadele tähele panu pöörata, aga nüüd tagantjärele pilte vaadates olen mõelnud, kui lahedaid riideid mul ikka oli. Eks inspiratsiooni andis Burda ja vanemaks saades hakkasin isegi Burdasid lappama ning oma riiete lõikeid valima. Ilmselt juba lapsepõlvest olengi kaasa saanud suure armastuse riiete ja moe vastu.

Ma olen varem ka maininud oma erilist suhet riietega. Suisa nii, et mul neid lõpuks enam kusagile panna ei ole ja iga kord kapiust paotades hoian hinge kinni, et sealt jumala eest midagi välja ei kukuks.

Viimase aastaga on minus toimunud aga mingi nihe. Ma olen jätkuvalt riideid ostnud (isegi, kui otsest vajadust pole), aga ma olen teinud teadlikumaid valikuid ja kindlasti on ka ostetud esemete kogus märgatavalt vähenenud. Kuna ma olen juba aastaid eesti disaini fännanud, siis olengi rohkem kodumaist toodangut soetanud.

Ma päris täpselt ei tea, mis selle muutuse esile kutsus. Ilmselt ei olegi üht suurt tegurit, vaid mitmed pisiasjad kokku. Kindlasti mõjutas mind mingil määral Mari Jaanus, kes oma blogis hästi palju räägib keskkonnateemadel ja kes samuti fännab eesti disaini.

Aga ilmselt oli viimane piisk minu karikasse detsembrikuine kolimine. Ma arvasin, et mul ei ole nõnda palju asju, aga kui ma neid neljandalt korruselt alla hakkasin vedama, siis vandusin küll, et edaspidi kolin ainult esimesele korrusele. Ei jaksa mina uuesti seda teed ette võtta. Või siis olgu mu tulevases kodus lift olla. Muidu mina ei koli.

Kolimisel on aga siiski ka positiivseid külgi. Näiteks on kuidagi lihtsam loobuda mingitest asjadest, mida muidu oled ühest kohast teise tõstnud ja mõelnud, et ehk kunagi kasutan… Ilmselt ei kasuta. Mul sai igatahes süda täis ja päris hoolikalt piidlesin ka oma riidekapi sisemust, kust ma pooli esemeid pole viimase aasta jooksul üldse kandnudki. Kuna kolimisega oli kiire, siis ma korralikku revideerimist teha ei jõudnud, aga vaatasin, millised riided võiksid mu sõbrantsidele sobida ja tõstsin need eraldi. Läks õnneks ja kõiki neid esemeid nad ka tahtsid. Leppisime kokku, et edaspidi teemegi omavahel sellist riidevahetust, sest mis need asjad niisama ikka seisavad. Ja mida sõbrantsid-ema-õde ei taha, lähevad riidekonteinerisse.

Ma pole senimaani oma riideid korralikult lahti pakkinud, sest ootan uut riidekappi, aga kui see saabub ja aeg on sealmaal, et asjad kappi panna, siis proovin vist KonMari meetodit. Ehk kallan kõik riided põrandale laiali ja jagan kolme hunnikusse: asjad, mis rõõmu valmistavad; esemed, milles ei ole kindel ja asjad, mis on äraandmiseks mõeldud. Näis, kuidas sellega läheb.

Igatahes nüüd lõpuks jõuan ma selleni, miks ma seda postitust üldse kirjutama hakkasin. Kuna ma täiega fännan eesti disaini, siis andsin endale eelmise aasta lõpus lubaduse, et aastal 2021 ei soeta ma kiirmoodi, vaid eesti toodangut. Ilmselt on erand sokkidel-sukkadel, sest arvestades, kui kähku sukkpüksid katki lähevad, ei jaksa ma 100-euroseid sukkpüksi küll osta. Ja tegelikult ma üldse ei teagi, kas keegi Eestis neid üldse valmistab. Pole uurinud. Ehete osas on mul hästi läinud: juba aastaid olen ostnud ainult Eesti ehtekunstnike toodangut või neid kingiks saanud. Mu sõbrad teavad hästi, mida mulle kinkida.

Loomulikult oleks keskkonnasõbralikum, kui ma üldse ei ostaks asju, mida otseselt vaja pole ja kui ma muidu mõttetut träni kokku ei kuhjagi, siis riideid armastan ma liiga palju, et uutest esemetest täielikult loobuda. Lisaks tehakse Eestis nii ägedaid asju ja kõik, mis ma seni soetanud olen, kestavad ka aastaid. Näiteks ostsin pea kaks aastat tagasi omale Märsi seljakoti ja olen seda praktiliselt iga päev kandnud. See sobib mu meelest suht kõigi riietega, on väga mahukas, et kogu tavaar kaasa võetud saaks ja näeb äge välja ka. Kuigi seljakott on korralikult vatti saanud, näeb see ikka hea välja ning ei ole kulumise märke. Mäletan hästi, kui kaua ma vaagisin, kas Märss endale osta või mitte, sest tol ajal tundus see väheke krõbeda hinnaga. Aga tegelikult ei ole üldse. Arvestades, kui hästi see mind teeninud on (ja ilmselt teenib edasigi), siis oli ta iga oma senti väärt. Kui peaks juhtuma, et praegune kott läheb katki või kulub ära, siis tellin kindlasti uue.

Sel aastal leppisingi endaga kokku, et iga kuu luban endale ühe eesti disaini või siin toodetud eseme. Olgu selleks siis mõni kleit, saapad, kampsun, hommikumantel või ehe. Esimese tellimuse olen ka juba teinud ja kuu lõpus saan kätte oma uued Kira saapad.

Mõtlesin, et hakkan iga kuu kirjutama, mis ma ostan. Ühest küljest tundub veider riietest nii pikalt ja põhjalikult rääkida, sest maailmas on palju olulisemaid teemasid. Aga teisalt mulle endale alati meeldib taolisi postitusi lugeda. Olen ise ka seeläbi leidnud mitmeid ettevõtteid, kelle tooted on mul nüüd soovinimekirjas.

Kui teate ägedaid Eesti firmasid, kelle toodangut võiks osta, siis andke julgelt teada.

Päisepilt on paar aastat vana, aga kannan Tallinn Dollsi kleiti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.