Eluke

Kodusisustamine ja tulevik

Ma arvan, et olen seda varem ka kirjutanud, aga mulle tohutult meeldib mood. Ma võin veeta tunde erinevates netipoodides surfates ja otsides ilusaid asju. Isolatsiooniga on aga midagi muutunud: e-poodides kammin ma ikka ringi, aga riidepoed on asendunud sisustuspoodidega. Kui kusagile nagunii minna pole, siis kuidagi ei tõmba riideid ostma. Sel kuul ma polegi ühtegi riideeset ostnud. Pealegi ei ole mul neid vaja ka.

Kui kõik räägivad, et nad on see kuu nii palju raha kokku hoidnud, sest meelelahutusel ja väljas söömine on nulli ringis, siis ma paraku ei saa samastuda, sest olen igasugu sisustusasju ostnud ja toitu olen ka koju tellinud päris mitmel korral, sest pole ise viitsinud süüa teha, mistõttu on raha kulunud samamoodi nagu muidu. Pidevalt kodus olles tuleb muudkui mõtteid, mida võiks kodu jaoks veel osta. Varem kuidagi ei tundnud puudust, sest suure osa päevast olin nagunii kusagil mujal, aga nüüd märkan kohe, kui midagi ei ole, aga võiks olla. Okei, puudust tundma on võibolla vale sõna. Ma ilmtingimata ju ei vaja pastataldrikuid, sest mul on teisi taldrikuid ka, aga ma tahan just pastataldrikuid omale järsku. Raske elu 😀

Mul ema töötab ka praegu kodukontoris ja tema hakkas kodus remonti tegema. Eestlane vist ikka ei oska niisama kodus olla, kui pidevalt midagi ei muuda. Ma samas alati püüan mitte liiga palju mõttetut träni kokku kuhjata, sest esiteks on see asjade kultus hirmus ja teiseks mõtlen ma sellele, et kui peaks jälle kolima, siis kes see neid asju ära vedada jaksab. Tõele au andes, siis ma mõttetuid asju üldiselt ei osta ja kõik soetatu leiab ka kasutust. Olen oma elus selle perioodi ära elanud, kus tundus, et käib võistlus selle nimel, kellel on surres kõige rohkem asju. Mul ei ole mitte mingit huvi seda võistlust võita, sest ma tunnen end ahistatult, kui asju pole kusagile panna. Praegu mul olekski tegelikult vaja üht kummutit ja vitriinkappi juurde, sest siis ei oleks asjad nähtaval. Mul on korteris ka koht olemas, kuhu need hästi passiksid, aga ära ostnud veel ei ole. Ma isegi ei tea, kauaks ma siia korterisse jään või mis ma üldse oma elukesega peale hakkan.

Ma olen sel aastal kaks korda kolinud. Olgu, mina kolisin ühe korra ja teise korra kolis isa, aga ma aitasin tal ka kolida, niiet läheb arvesse küll. Kusjuures mul vedas, et meie kolimine samal ajal toimus, sest sain temalt (tegelikult ta naiselt) palju vajalikku enda koju, eelkõige köögitarbeid, aga ka ühe riiuli näiteks. Mul oli pärast seda kolimist aga kopp nii ees. Jummel, kui tüütu on kolimine. Ma olen see inimene, kes leiab miskit üles ja siis liigun vaikselt mälestusteradadele ja nii see pakkimine venib. Hirmus.

Kui ma enne kirjutasin, et ei tea, mis oma elukesega peale hakkan, siis mõtlesin seda, et töötan praegu asenduskohal ja sügisel peaks minu töö praeguses asutuses läbi saama. Ma olen alati sellega arvestanud ja minu jaoks tundus ideaalne olla konkreetsel ametikohal aastakese ja siis edasi liikuda. Tol hetkel ei osanud keegi koroonat ja sellega kaasnevat ette näha. Ma tahaksin tegelikult tagasi ajakirjandusse liikuda, aga noh, me kõik teame, mis olukord seal praegu valitseb.

Ühes olen aga selgusele jõudnud: ma kandideerin sel aastal magistrisse. Hakkasin isegi avaldust kirjutama ja uurisin põhjalikult õppekava. Nii palju põnevaid õppeaineid ja tegevusi nendes ainetes, et ma olen täitsa põnevil. Ma vean kihla, et sügisel juba vingun, kuidas ei jaksa õppida ja kõike on liiga palju. Aga näis. Ma olen hästi pikalt ja põhjalikult sellele mõelnud ning praegu tunnen suurt õppimistuhinat. Peakski avalduse valmis kirjutama ja ära esitama, siis on sellega ühel pool nin võib sisseastumisvestlust ootama jääda.

Ma mäletan, kui väga ma pabistasin bakasse kandideerimise pärast. Tol ajal tuli korralik kadalipp läbida, et ajakirjandusse üldse sisse saada, nüüd on see tükk maad lihtsamaks läinud. Aga võin öelda, et see kadalipp oli seda väärt, sest see on üks paganama äge eriala ja Tartu Ülikoolis õpetatakse seda täiega lahedalt. Seetõttu on mul ka magistrile ühest küljest kõrged ootused, aga nimetada ma neid ei oska, sest bakas olles ma ei uskunud, et see mu elu nii palju muudab ja parim osa ning õppetunnid olidki need, mida ei osanud ette näha. Ma ei tea, kas mu jutus on üldse mingi loogika, aga kes on ajakirjandust õppinud, saavad aru küll. Selle eriala õppimine ja need inimesed, kellega koos õpid, muudavad sind hästi palju. Õnneks positiivses suunas. Okei, hakkasin jälle heietama. Aga päriselt, minge ülikooli.

Sorri, et päisepildiks sai nii lamp foto, aga mida siin isolatsioonis ikka pildistada… Võiks ostetud asju pildistada, aga keda ikka huvitavad mu musta värvi söögiriistad näiteks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.