Jutustamised

Kremli ööbikud

Vanematele kingituste tegemine on paras peavalu, sest neil on kõik justkui olemas. Seega otsustasime õega eelmisel aastal, et kingime emale jõuludeks hoopis elamuse: „Kremli ööbikute“ piletid. Kui see lavastus mullu välja tuli, siis kõik rääkisid sellest ja pigem jäi ikka kõrvu positiivne. Ega muidu ei oleks see ju ka tänavu kordusele tulnud, kuigi esialgu pidid etendused olema ühel suvel.

Mina ja õde oleme eesti muusikaga üles kasvanud. Ma kunagi mõtlesin, mis on üldse esimene laul, mida mäletan ja see on ühest ETV aastavahetuse programmist, kus ilmselt näidati katkeid varasematest aastavahetustest vms ja kõlas Ruja lugu „Suudlus läbi jäätunud klaasi“. Ma olin ilmselt kolme-nelja aastane tol aastavahetusel, Ruja oli paraku ammu laiali läinud ja lauljagi oma traagilise lõpu leidnud, aga see hetk, see lugu, need riided, mis bändiliikmetel seljas olid, jäid meelde. Mu isa kuulas omal ajal päris palju Ruja ja nii on kuidagi saanud sellest ka minu üks lemmikbände. Kuna ta kuulas ka palju muud eesti muusikat, siis on see minulegi külge jäänud. Seega jõuab minu kõrvu nii Jaak Joala, Anne Veski, aga ka näiteks Taukar või Reket.

Tulles algse teema juurde tagasi, siis läksime ema ja õega Narva „Kremli ööbikute“ etendusele. Õigem oleks tegelikult öelda kontserdile, sest sisu pool oli etenduse jaoks veidike lahja. Mis aga ei tähenda, et mulle poleks meeldinud. Vastupidi. Meeldis väga-väga-väga. Kõik. Algusest lõpuni.

Ma arvan, et see on üks läbimõeldumaid projekte, mis teatrivallas viimasel ajal tehtud. Alustades kasvõi kohast – Kreenholmi manufaktuur, mis asub Joala tänaval. Ühel pool Eesti, teisel Venemaa. Sealsamas Eesti ja Venemaa vahel kuivanud jõesängis on saar, millest mõlemal pool voolab kaks korda aastas unustuse jõgi – Narva kosk.  Seega ei suuda ma mõelda ideaalsemat kohta, kus antud lavastust mängida.

Juba etenduspaika kohale jalutades oli nii palju vaadata, sest rõhku oli pandud detailidele: igal pool olid Jaak Joala elusuuruses ja natuke väiksemad papist kujud, millega sai pilti teha. Sõbranna rääkis, kuidas tema eelmine aasta “Kremli ööbikuid” vaatamas käis ja kuidas üks vanem proua oli tema juurde tulnud ning palunud endast Jaak Joalaga pilti teha, sest tal ei olnud kaameraga mobiili. Küll aga oli tal meiliaadress, kuhu pilt saadetud sai.

Nii ilus oli, et hästi palju oli ümbrust tuledega kaunistatud. See oli kuidagi võluv: ühestküljest selline vabriku kulunud mulje, aga teisalt andis valgus mingit teatavat romantilisust sellele vanale ja natuke räämas ilmele. Aga koht kohaks. Ka etendus meeldis mulle.

Etenduse algus andis hästi aimu, kuidas Joala oli justkui kõigi oma – ta oli igas Eesti peres kohal, tunnistas nende rõõme ja muresid. Aga kui sa oled kõigi oma, siis kelle oma sa tegelikult oled?

Tüki ajal mõtlesin jälle sellele, kuidas me arvame end midagi ihkavat, aga kui see on käes, siis ei oska sellega midagi peale hakata. Joalal oli nii kuulsusega. Ei olnud see tuntus miski meelakkumine.

Mulle meeldis, kuidas etendus oli üles ehitatud: oli üks tavaline päev Joala elus, kus tuli anda seitse kontserti erinevais Venemaa paigus. Sel ajal vaatas ta minevikku, aga nägi ka tulevikku ja küsis seejuures, miks ta seda kõike teeb ja kas see ongi see, mida hing ihkas.

Eraldi tahaks ma kiita Robert Linnat Urmas Alenderina. Ma olin alguses pigem skeptiline, aga püha müristus, kui hästi ta Alenderi laulmismaneeri järgi tegi. Kunagi mängis Sergo Vares Urmas Alenderit (mida ma jumaldasin), aga Linna vist isegi laulis rohkem Alenderi moodi.

Kui teil on vähegi võimalik, siis minge sede tükki vaatama. Juba ainuüksi vabriku pärast tasub minna. Hästi lahe oli ka see, et kohapeal müüdi näiteks voodipesu, mis on sealsamas Kreenholmis toodetud. Ja minna tasub ka seetõttu, et laulud on ju head. Olen viimased päevad hästi palju Joalat kuulanud ja ostsin ka tema plaadi, et autos saaks ka Jaagu üürgama panna ning ise kaasa lõõritada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.