Mõtisklus

Kuhu su unistused unusid…

See on lausejupp, mis mind aeg-ajalt kummitama satub.

Vanaema Anne oli hästi suur muretseja. Kui ma kooli läksin, pabistas ta, kuidas ma hakkama saan. Seda ei saa talle pahaks panna, sest olin ma ju lapsena üpris vaikne ja tagasihoidlik. Seda eriti võõraste inimeste seltsis. Tõsilugu oli see, et mulle lihtsalt ei meeldinud enamus inimesi. Tänase päevani ei meeldi, aga vanemaks saades omandame teatavad sotsiaalsed oskused ja saame aru, kuidas ühiskonda sulanduda sooviv kodanik käituma peab. Ma võin väga paljusid inimesi äärmiselt toredatakse pidada, mis aga ei tähenda, et ma nendega lähemalt suhelda tahaksin. Inimese kohta, kellele teised eriti ei meeldi, on mul päris palju sõpru. Ja nendega suhtlen ma hea meelega iga kell. Lihtsalt mida aasta edasi, seda enam valin, kellega oma kõige väärtuslikumat ressurssi ehk aega jagan. Mu armas sõbranna Eva ütles väga ilusti, et ei saa võtta iseenesestmõistetavalt, kui keegi sinuga koos on. See on valik. Seetõttu tuleks ehk rohkem hinnata, kui keegi meile oma aega pühendab. Ja kui ei pühenda, siis ka see on sõnum.

Lapseeast välja kasvades kasvasin ajapikku välja ka oma tagasihoidlikkusest ja häbelikkusest. Kui paluksin mõnel oma lähedasel end iseloomustada, siis ilmselt ei kasuta neist keegi eelnevat sõnapaari. Minus peitus, ja tegelikult peitub siiani, suur elujanu, tahtsin ja tahan proovida ning näha võimalikult paljut. Omada rikast maailmatunnetust ja –pilti.

Mingi aeg mõtlesin hästi palju sellele, et arenemiseks ja uute kogemuste kogemiseks on vaja väljuda oma mugavustsoonist. Ja nii ma siis tegin: iga kord, kui mõtlesin, et ei julge midagi teha, tuletasin endale seda lauset meelde ja tegin ära. Viisin ellu kõik oma unistused ja mõtted järgemööda. Ja nii kogesin ma päris lahedaid asju, millele tagasi mõelda on kohati suisa utoopiline. Kas ma tõesti olen sellist elu elanud? Kas need sündmused on päriselt juhtunud? Minuga?

Viimasel ajal on mind aga vallanud mingi teatav hirm, mida ma päris hästi ei mõista ning seetõttu jään hätta ka selle kirjeldamisel. Kas see on hirm tundmatu ees? Hirm ebaõnnestumise ees? Hirm, mida teised mõelda võivad?

Ma olen muutunud enda suhtes hästi kriitiliseks. Kui ma varasemalt unistasin millestki, siis ma lihtsalt võtsin kätte ja leidsin võimaluse see teoks teha. Hoolimata, kas ma päriselt ka sellega hakkama saan. Ma tahtsin lihtsalt proovida. Ma ei tea, kas see oli nooruse uljus või midagi muud, aga nüüd on see osa minus kaotsi läinud. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, siis hiljem analüüsin selle tükkideks, mis iseenesest ei ole ju halb. Vastupidi, ma arvan, et inimesed peaksidki rohkem mõtlema, kuidas ja miks nad midagi teevad. Aga… ja siin tuleb nüüd väga suur aga: seda tuleb teha kuidagi mõistuse piires. Ja mulle tundub, et olen selle piiri ületanud.

Ma usun, et saan päris hästi aru, mida ma enam-vähem oskan ja mida peaksin harjutama, et paremaks saada. Selleks, et areneda, ma võtangi tehtu tükkideks.

Näiteks mul ei olnud varem mingit probleemi teksti sisse lugemisega (nii-öelda voice over) või laiemalt raadiosaadete tegemisega. Jah, ma ei oska eriti ühetooniliselt lugeda, vaid hääl kipub üles-alla käima, aga see ei ole miskit ületamatut ja harjutamisega saab sellest üle. Ma ju olen kuulanud mingeid oma saateid või uudiste lugemisi ja saan aru, et kui väga pingutan, siis tuleb küll välja. Mõni päev paremini, teine kord natuke halvemini. Saan ka aru, et ma ei ole selles nii kohutav, aga ometi on mul tekkinud mingisugune tõrge ja ma üldse ei taha enam seda teha. Ma pean varsti ühe pikemat sorti teksti sisse lugema ja jumal, kuidas ma ei taha. Ausalt, mind valdab selline ärevus kui selle peale mõtlen, et hoia ja keela. Teisalt, hirmudest saabki üle end proovile pannes ja ära tehes. Aga ma ei taha. Niiet ma üldse ei mõtle selle peale, et pean millegi taolisega varsti rinda pistma.  

Ma usun ka, et olen päris hea intervjueerija: valdan erinevaid tehnikaid ja suudan analüüsida, mis oli tõhus ja mis mitte. Varem ma nautisin tohutult intervjuude tegemist, sest see on omamoodi mäng. Praegu aga ei taha ma kuulda midagi ühegi intervjuu tegemisest. Ma lihtsalt ei taha neid teha. Jah, ega iga kord tulegi ideaalne intervjuu. Mõnel päeval tuleb paremini välja, teisel päeval halvemini, vahel mõjutab vastaja hästi palju jne. Tegelikult ma ju tean, et suudan täitsa kobedaid intervjuusid teha, aga kuna iga jumala kord leian miskit, millega ma rahule ei jää (sest ma kuulan hiljem kõik oma intekad läbi ja analüüsin neid üksipulgi), siis kuidagi on tekkinud see tunne, et ma ei tahagi enam intervjueerida. Mis minu ametit arvestades on muidugi irooniline.

Ma natuke usun märkidesse ja sellesse, et elu veeretab teele teatavaid endeid. Iseasi, kas me neid lugeda mõistame. Minu teele üks selline tuli. See on miski, millest ma olen aastaid unistanud, aga pole osanud kuidagi alustada. Nüüd järsku on aga hästi lihtsalt võimalik proovida. Ma nägin ka mitut märki, mis justkui suunas mind katsetama, aga ma ei julge. Ja ma ei tea isegi päris täpselt miks. Kas ma kardan, et see ei too endaga positiivset lõpptulemust? Ei. See kusjuures ei omagi minu jaoks erilist tähtsust. Ma lihtsalt vist kardan, et ei oska. Aga seda ma tegelikult enne ju ei tea, kui ei proovi. Oktoobri lõpuni on aega. Näis, kas võtan end kätte.

Kusjuures nende postituste kirjutamine ja jagamine on minu jaoks ka omamoodi julgustükk. Kirjutamine on minu jaoks kuidagi nii intiimne tegevus. Lasen ma ju täiesti võõrad inimesed omaenese pähe, et nad saaksid kogeda minu mõtteid ja tundeid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.