Eluke

Kuidas ma enam külmkapi vahet ei käi

Teate, ma olen nii rõõmus ja õnnelik viimasel ajal. Kuidagi hea ja rahulik on olla. Olen nii juba mõnda aega tundnud, aga viimasel ajal kohe eriti. Täitsa ära harjunud ka selle eriolukorraga. Tööl on hästi mõnus, kuigi kohapeal käin ma ainult siis, kui tõesti vaja on. Oleme viimasel ajal kaks veebiseminari korraldanud ja nendega seotud ülekannete pärast olen stuudios kohapeal olnud. Muidu saan kodust kõik tehtud ja vähemalt mul edeneb kodus töötegemine palju paremini ja vajalik saab kiiremini tehtud.

Mulle meeldib mõelda, et asjadel on kombeks ise laheneda. Eelmine kord kirjutasin, kuidas ma töötan asenduskohal ja sügisest saab minu aeg praegusel ametikohal läbi. Selgus aga, et mitte, sest asendatav ei naase veel mõnda aega. Niiet murepojuke selle üle, mis ma sügisel tegema hakkan, lahenes ka omasoodu.

Kuna uus kuu algas, siis sel korral panin endale mitu eesmärki kirja. Hea, kui need silme ees on. Näiteks lubasin maikuu jooksul iga päev teha vähemalt 10 000 sammu. Pean tunnistama, et isolatsiooni ajal on liikumine jäänud tagaplaanile. On olnud mitmeid päevi, kus ma kodust väljas ei käinudki, eriti eriolukorra alguses. See-eest sammude arv diivani ja külmkapi vahel suurenes omajagu. Kodus olles on kogu aeg vaja miskit näksida. Päeval ei ole isegi hullu. Ma olen tavaliselt töösse nii süvenenud, et söömine ei tule kohe meeldegi. Häda algab tööpäeva lõppedes. Siis on vaja kogu aeg külmkappi piiluda ja sealt midagi kaasa haarata, et seejärel jälle end diivanil sisse seada. Päri sajakilosena siit isolatsioonist ju ka välja veereda ei taha. Üks hetk hakkasin hoopis nii tegema, et igal õhtul, kui tundsin, et tahaks midagi nosida, läksin hoopis jalutama. Toimis. Koju tulles enam ei isutanud millegi järele ja kell oli ka juba nii palju, et aeg oli minna pesema ja magama.

Mulle hiljaaegu meenus, et ostsin eelmine kevad endale jalgratta millega tööl käia. Väga palju ma seda siiski ei teinud, sest mulle absoluutselt ei meeldi kesklinnas rattaga sõita. Nii hirmus kuidagi. Praegu elan ma töökohale nii lähedal, et ei ole mõtet (pluss praegu ei olegi vaja kohapeal käia). Ratas on mul ema juures garaažis ja olen nüüd nii teinud, et kõnnin kodust tema poole, võtan ratta ja teen seal lähedaloleval kergliiklusteel ühe mõnusa ringi, misjärel jalutan jälle koju. Kodust ema poole kõnnin ma umbes pool tundi ehk siis jalutamise peale kulub kokku tunnike ja rattatiir nendel teedel on kuskil 50 minutit. Sõidaks isegi kauem, aga kergliiklustee saab otsa ja mitu korda edasi-tagasi ka ei viitsi vurada. Muidu rattaga meeldib mulle väga sõita. Kui me õega väiksed olime, siis seebika mõjutustel mängisime, et elame rantšos ja jalgrattad on hoopis hobused. Kui kellegil oli vaja mängus dramaatiliselt minema tormata, hüppas ta oma ustava ratsu selga ja kappas minema. Meil olid lapsepõlves ikka igasugu naljakaid mänge. Ütleme nii, et meil kummalgi ei ole kunagi olnud fantaasiaga probleeme. See meil lendab.

Igatahes, kui rattaga on mulle lapsest saadik sõita meeldinud, siis joosta see-eest mitte. Kuigi, ära sa märgi, eile käisin päris pikal jalutustiirul ja mingi hetk jalad tahtsid juba ise jooksusammu võtta. Võibolla varsti lähen ka jooksma. Mine sa tea.

Selline õhtune jalutamine ja rattasõit on mõnus ka sellepärast, et saab rahus mõtteid korrastada ja muusikat kuulata. Pluss saan ka oma lubatud 10 000 sammu täis. Praegu olen ma vägagi oma eesmärgile orienteeritud. Esimesed seitse päeva on sammud kenasti täis tulnud, vaatame, mis edasi saab. Viimasel ajal on muidugi nii ilus ilm ka olnud, et kohe tõmbab värske õhu kätte. Eelmine nädalavahetus käisime sõbrannaga Elva terviseradadel kõndimas. Läbisime 10 kilomeetrit ja üldse oli tegus päev. Õhtuks olin ma nii väsinud, et läksin poole üheksast voodisse ja õige pea ka uinusin.

Homme plaanime läbida Tartu linnamaratoni distantsi. Toetame klubi Tartu Maratoni ja soetame selleks jalutuskäiguks pileti. Neil ju ka kehv seis: suusamaraton jäi ära, sest lund ei olnud ja nüüd siis jooksumaraton ka, sest koroona. Ma olen ikka püüdnud kohalikke ettevõtteid võimalusel toetada. Toetage teie ka. Just eile tellisin omale Saaremaa rõivabrändi Nola T-särgi. Muide, neil on praegu särkidele ka väike soodukas. Üks suvine kleit jäi mulle veel silma, aga ma pean kõigepealt korraliku revideerimise tegema oma riidekapis. Siis vaatan, mida osta ja mida mitte. Mälu järgi on mul suveriideid omajagu, aga tuleb üle vaadata. Arutasime juba sõbrannaga, et kui olukord peaks normaliseeruma, siis aasta lõpus puhkame kodumaal. Eestimaal on nii palju ilusaid ja lahedaid kohti, mida avastada ja mulle meeldib mõelda, et saan niimoodi omaltpoolt anda ka väikese panuse Eesti ettevõtete toetamisse. Sellised lood tänaseks.

Lisa kommentaar