Eluke

Kuidas ma hommikul üles ei saa ja kes mind öösiti piilumas käib

Mulle on alati magada meeldinud ja minu jaoks ei ole mingi probleem 12 tundi jutti põõnata. Kasvõi iga päev. Isa ikka kutsub mind ja õde unekottideks ega suuda mõista, kuidas meil seda unekest küll nii palju jagub. Tal endal läheb juba varavalges uni ära. See on see vanadus, sest lapsepõlvest mäletan, kuidas ta võimalusel magas alati poole päevani. Nüüd ta muidugi eitab seda ja räägib, kuidas tema on eluaeg olnud nagu linnuke, kes varavalges ärkab.

Tulles nüüd tagasi minu magamise juurde, siis päris poolt päeva ma siiski igapäevaselt maha ei maga, sest noh tundub nagu poole elu mahamagamine. Eriolukorra ajal olen ma küll rohkem maganud kui tavaliselt, sest kui varem katsusin üheksa ajal tööle jõuda, siis nüüd võin ju sel ajal end alles voodist välja ajada ja kasvõi kohe tööle hakata. Sättima ei pea ega midagi. Selles suhtes on see kodus töötamine ikka ülimõnus.

Ma lähen tavaliselt kusagil 23 paiku magama. Vahel varem, vahel natuke hiljem, aga umbes nii. Eelmine nädal olin mingi päev nii väsinud, et läksin juba pool kümme õhtul voodisse. Ärgata tahaksin kusagil poole kaheksa ajal. Ehk et peaksn ju saama küll piisavalt und. Probleem on aga selles, et kui mul otseselt kusagile aja peale hommikul minna ei ole vaja, siis ma ei saa soovitud kellaajal üles. Kui on mõni koosolek vms hommikul, siis ei ole probleemi, saan kenasti ärgatud ja ei ole väsinud ka. Aga kui midagi kindlal ajal ees ootamas ei ole, siis lükkan äratuskella vähemalt tunni võrra edasi, vahel isegi rohkem. Reedel vist ärkasin kuskil pool kümme. Mind ennast ajab see hullult närvi, sest kuidas ma vanasti suutsin kogu aeg pool seitse ärgata, et kaheksaks kooli jõuda. Selles suhtes süüdistan ülikooli, mis mu ära rikkus sellega, et loengud algasid enamjaolt tunduvalt hiljem kui normaalne tööpäev.

Ma võin küll õhtul mõelda, et okei, homme hommikul ma äratuskella edasi ei lükka, vaid tõusen kohe voodist välja, aga nii, kui kell heliseb, vajutan selle automaatselt kinni ja pikutan edasi. Ei aita ka see, kui panen telefoni toa teise otsa, sest äratuskella edasi lükates, ronin ka tagasi voodisse. Täiesti lootusetu juhtum, aga ma tõsiselt tahan oma harjumust muuta. Olge inimesed ja jagage soovitusi, kuidas te normaalsel ajal üles tõustud saate.

Aa, miks selline päisepilt, küsite. Mul käivad magamistoa akna taga kajakad. Üks päev tegin silmad lahti ja tüüp vaatas mulle lihtsalt otsa. Teine kord olen alumisel korrusel ja kuulen koputamist. Lähen siis üles vaatama ja kajakas toksib oma nokaga akna peale. Vahel tulevad ka õhtul piiluma, kuidas end magama sätin. Sellised tegelased siis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.