Jutukesi elust

Kutsu

Ajast, mil ma end ja oma õde mäletan, oleme alati koera tahtnud, Kristin kohe eriti. Kui olin vast viiendas klassis ja isa küsis, mis ma sünnipäevaks tahan ning mul kohe miskit pähe ei tulnud, siis sosistas Kristin mulle kõrva: “Ütle, et sa tahad koera.” Muidugi. Kuidas see mulle kohe mõtteisse ei tulnud. Kuigi nii isal kui emal oli lapsena koer ja me elasime aiaga ümbritsetud eramajas, siis miskipärast meile nad ei kibelenud koera võtma.

Kui aga vanemad lahutasid ja isa maale elama kolis, võttis ta endale koerakese – Jaaguar, kes oli jaanipäeval sündinud. Kuna isa elas maal, siis ei olnud ta harjunud ei teiste koerte ega ka rihma otsas jalutamisega. Vanaema-vanaisa pool Tõrvas olles andis issi koera natukeseks minule hoida. Jalutasin uhkelt koer rihma otsas vanaemale tööle vastu, kui järsku hakkasid teised penid aias haukuma. Jaaguar ehmatas selle peale nii hirmsasti ära, et tõmbas endal kaelarihma üle pea ja pani putku. Mina karjusin talle järele joostest: “JAAGUAR, TULE TAGASIIII”, aga tolku polnud sest miskit – ta oli väga väle. Kuna kutsikas oli silmist kadunud, siis tormasin vanaemale vastu, endal samal ajal suured pisarad voolamas. Vanaema nägi juba eemalt, et ma hüsteeriliselt nutan ja hiljem rääkis, kuidas ta esimene mõte oli, et nüüd on vanaisa surnud. Ma olin aga murest murtud, sest Jaaguari jaoks oli see võõras koht ja kuna ta kadus nii kiiresti silmapiirilt, siis ei olnud vähimatki aimu, kus ta olla võiks.

Ma arvan, et mu süda pole kunagi niimoodi valutanud, kui tol sügisõhtul, mil isa koera ära kaotasin. Vanaema püüdis küll lohutada, et ehk ilmub ta välja, aga mina kartsin, et ta ei oska meie maja juurde tulla, pole see ju tema kodu. Maakoer ka, äkki jääb auto alla. Käisin iga natukese aja tagant akna peal vaatamas, kuni ühel hetkel ta luusiski maja ümbruses. Oh, seda õnne ja rõõmu. Vanaema haaras külmkapist vorstijupi ja nii me üheskoos läksime koera meelitama, sest oli teine üsna pelglik. Igatahes lõpp hea, kõik hea. Jaaguar sai hilisemas elus veel ka pojad, kellest ühe isa jättis endale. Nii nad siis seal maal koos pikki aastaid asjatasid. Jaaguar on juba ammu surnud ja Kädi (tegelikult oli ta nimi Cadillac, aga kutsusime Kädiks nagu Jaaguarit Jaksiks, mu isa nimetab oma loomad autode järgi) heitis ka mõned aastad tagasi hinge.

Kui aga ema teada sai, et isa võttis endale koera, siis ei saanud meiegi kehvemad olla ja niimoodi tuligi sama aasta jõuludel meie juurde koerake nimega Andy, kes sündis 19. septembril.

Andy on alati olnud hästi tubli koer – pole ta eriti pättust teinud ega midagi. Jah, aeg-ajalt mõne taime ikka on aias üles kaevanud, aga mis sest ikka. Suurem pättus, mida mäletan, on seotud vorstisaiaga, mille endale tegin. Viisin need taldrikul elutuppa ja panin laua peale, ise samal ajal kööki teetassi järele minnes. Tuppa tagasi jõudes oli alles aga ainult sai, vorsti ei kusagil. Teadagi, kes need ära pätsas.

Kuigi kutsikad on tavaliselt energilised, siis Andy energilisus oli tase omaette. Temaga võis tunde jalutada ilma, et ta ära väsiks. Vahel tegime Kristiniga niimoodi, et üks läks ühte tänava otsa, teine teise ja siis muudkui hõikusime koera. Tema siis jooksis meie vahel nagu pöörane.

Kui me suviti vanaema-vanaisa juures Tõrvas olime, siis mina, Kristin ja vanaema käisime igal õhtul temaga metsatukas jalutamas, kus ta siis ka rihma otsast lahti lasime, et ta ise oma koeraasju ajada saaks ja nuuskida nii palju, kui süda lustib. Vahel leppisime kokku, et keegi meist peidab end mõne puu taha ära ja siis hõikame Andyle, kus vanaema on. Ohsa jummel, kuidas ta ära ehmatas, kui keegi kadunud oli ja kui kiirelt ta otsimist alustas. Alati leidis ka üles. Oi seda rõõmu, kui kõik jälle üheskoos olid.

Ühel talvel, kui lumehanged olid sama kõrged kui aed, kippus ta uitama minema. Õhtul õues olles avastas ta, et saab kenasti üle aia astuda ja minna iseseisvalt maailma uudistama. Oi, kui palju õhtuid me teda niimoodi taga otsisime. Me kartsime, et ta ullike jookseb autole ette, sest ega ta eriti ei vaadanud tavaliselt, kas mõni masin tuleb või mitte. Õnneks miskit siiski ei juhtunud ja saime ta alati ka kätte. Ma küll ei mäleta, kuidas me selle probleemi lahendasime, sest lund oli tol aastal tõesti kõvasti ja terve talve vist.

Olid alles talved. Siin tundub Andy nii pisikesena, aga tegelikult oli ta suur koer.

Kuna tal olid kutsikast peale kõrvad haiged, siis mida vanemaks ta sai, seda kehvemaks muutus ka kõrvakuulmine. Aga nii läheb üldiselt meie kõigiga. Käpakesed muutusid ajaga ka üha kehvemaks ja vahepeal oli tal raske end püsti ajada.

Viimane aasta on ta tegelikult päris kehvake olnud: ei kuule hästi ja liikumine on ka raskendatud. Pikki jalutustiire pole me enam aastaid teinud, sest kuigi ta küll nii väga tahaks, siis ei olnud see mõistlik, sest tal kippusid jalad alt ära kaduma ja see tegi rohkem kahju kui kasu. Ometi oli ta sama hea koerake kui alati. Meid kõiki on ta eluaeg väga hoidnud.

Sel sügisel sai Andy 14-aastaseks. Täitsa vana mees. Suvest saadik oleme tegelikult vaadanud, et kauaks teda vist enam ei ole, sest tervis on tal kehvaks jäänud. Täna ema saatiski sõnumi, et olukord on päris halvaks muutunud ja ta kutsus loomaarsti, kes Andy magama pani. Kuigi ma teadsin, et see ilmselt nii pea juhtub, siis oli see ikkagi ootamatu. Kuidas ma ei näegi teda enam, ta on ju kogu aeg olemas olnud ja nüüd järsku enam ei ole. Mismoodi ma koju lähen ja Andyt ei olegi mind rõõmsalt tervitamas. Kui kedagi teist kodus polnud, siis tema ikka oli ja ei jõudnud kuidagi oma rõõmu vaos hoida. Nii palju rõõmu tõi ta meile ja paremat koera kui tema ei oskaks ma iialgi tahta.

Tsau, mu sõbrake!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.