Eluke

Linna parim festival

Ma olen eluaeg Eurovisiooni jälginud. Lastena lasime emmel alati Eurovisiooni õhtuks head-paremat nosimist osta ja otsisime õega ka väikesed Eesti lipud välja, et meie artistile esinemise ajal ikka täiega kaasa elada. Lehvitasime lipukesi nii kuis jaksasime. Enamuse ajast tegelt hoidsime vist hinge kinni, et miskit nässu ei läheks.

Samamoodi on minu sõpruskonna jaoks Eurovisioon suur ja oluline sündmus, kui mitte öelda püha. Kõik sai alguse viis aastat tagasi, kui Herne tänaval elavad kursakaaslased otsustasid korraldada Hernevisiooni. Sellest üritusest on saanud meie traditsioon ja kuigi mitmed kursakad on Tartust minema kolinud, siis see on see hetk aastas, mil leitakse oma tee Taaralinna tagasi.

Tavaliselt on meil olnud enne suurt ülekannet mõni viktoriin, aga üldiselt lihtsalt saame kokku, sööme-joome ning naudime Marko Reikopi kommentaare. Ausalt, Marko teeb Eurovisioonist Eurovisiooni. Kokku on lepitud ka mõned üldised reeglid, näiteks tuleb võtta sõõm oma klaasist, kui on modulatsioon, kõlab sõna love või thank you Europe. Kindlasti on kategooriaid veel, aga need tulid esimesena meelde. Ütleme nii, et õhtu lõpuks on kõigil, kel klaasis kraadiga jook, keel pehme ja meeleolu ülev.

Suur ennustusmäng on meil ka igal aastal olnud, kus siis poolfinaalide ja finaali tulemus liidetakse ja mingi valemi alusel selgitatakse välja parim hiromant, šamaan või lihtsalt selgeltnägija. Ühel aastal käis kursavend poolfinaale vist Ukrainas vaatamas ja ostis sealt kaasa Eurovisiooni nänni, mis siis võitjad auhinnaks said. Ma räägin, meil on ikka kõik tõsiselt ette võetud. Rääkimata sellest, et Herne korterile on dekoratsioonidega antud ikka õige Eurovisiooni tunne. Astud uksest sisse ja saad kohe aru, mis toimuma hakkab.

Üks aasta olin mina Hernevisiooni meelelahutustoimkonnas. Mõtlesime igasugu haigeid mänge välja, aga üks on eredalt meeles. Nimelt tuli võtta mõni Eesti eurolaul ja teha sellest uus versioon. Kuna sõbrad on mul musikaalsed, siis ei valmistanud see ülesanne neile erilisi raskusi. “Keelatud maa” sai näiteks räpisalmi juurde.

Sel korral jäi aga maikuu oodatuim üritus – Hernevisioon – ära, sest meil on eriolukord ja esimest korda ajaloos ei toimunud ka Eurovisiooni. Leevenduseks pakuti mingit saadet, mis ei kõlvanud küll kuhugile. Ainus hea asi seal oli Marko Reikop ja tema kommentaarid. Ma ei saa aru, milleks oli vaja neid lauljate tervitusi. Nagunii midagi asjalikku kellegil öelda ei olnud. Mõni vähemalt kasutas eetriaega enda promoks ära, teised lihtsalt rääkisid juttu, mida oleme nende kuude jooksul söögi alla ja söögi peal kuulnud. Mul oli paar sõpra külas ja tegime uue joogimängu: iga kord, kui keegi ütles stay healthy või stay safe, siis tuli rüübata. Vahepeal läks see mäng maru tempokaks…

Enne ja pärast saadet mängisime Eurovisiooni teemalist Kahooti, kuulasime erinevaid eurolaule ja ajasime niisama juttu. Tore oli ikka, sest mul on maailma lahedaimad sõbrad, kellega ei saakski kuidagi teistmoodi. See on ikka huvitav, kuidas osad inimesed annavad nii palju energiat ja toovad endaga nii palju elurõõmu. Niiet kuigi õiget Eurovisiooni ega Hernevisiooni ei toimunud, mis tegi meele küll nukraks, siis teisalt oli mul ikkagi väga tore õhtu täis palju naeru.

Kui eelmine aasta Hollandi laul mind võiduhetkel üsna ükskõikseks jättis, siis viimasel ajal on see mulle täiega meeldima hakanud ja olen niisamagi kuulanud. Mõni asi võtab aega.

Järgmise Hernevisioonini, sõbrad!

P.S. Päisepilt on eelmisest aastast. Vaadake, kui õhukeselt me riides olime, sest nii soe oli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.