Mõtisklus

Must ja valge

Ma usun, et ei ole olemas musta ega valget, vaid sinna vahele jääb tohutult erinevaid toone ja varjundeid. Seega olen ma pigem ettevaatlik igasuguste üldistuste tegemisel. Ma kunagi näiteks ei arva, et inimesed on kas head või halvad. Me kõik käitume vahel laiduväärselt ­– see ei tee meist kohe halbu inimesi. Ja üldiselt usun ma, et mitte keegi pole halvaks sündinud. Need on teod, mida me teeme ja mis meid küll iseloomustavad, aga mille puhul ei saa alati anda täit pilti inimese kohta.

Kuigi ma tegelikult üldistada ei taha, siis teen seda praegu ikkagi hästi jõhkralt ja ütlen, et laias laastus on kahte tüüpi inimesi: need, kes otsivad võimalusi ja need, kes ootavad, et asjad justkui iseenesest juhtuksid ja õnn järsku nende õuele tuleks. Kui nii ei lähe, on nad tigedad. Oi, kui tigedad. Küll on teised inimesed pahad, kes nende eest võimalusi ära napsavad, küll on riik, Savisaar või hoopiski keegi neljas süüdi. Aga selle peale justkui ei tulda, et kõik algab meist endist, meie valikutest ning tegemistest ja tegemata jätmistest. Kui keegi proovib neid heast südamest aidata, näiteks nõuga pakkudes erinevaid soovitusi, siis need ei sobi mitte kunagi, sest alati leidub hulganisti vabandusi selle asemel, et leida viise, kuidas midagi päriselt teha. Ja kuigi ma proovin alati teisi inimesi mõista, siis vot sellisest käitumisest mina aru ei saa.

Ma olen üldiselt suhtumisega, et enda elu eest vastutan ma ise. Kui midagi soovin, siis tean, et ainuke, kes saab mind selle soovi täitumisel aidata, olen mina ise. Kui ma ei ole millegagi oma elus rahul, siis ainult mina saan otsustada, et vot ma ei ole rahul ja pean muutma üht või teist. Üks asi on tunnistada, et me oleme rahulolematud, aga teine teema on see, kas me päriselt ka teeme midagi, et oma nurinast üle saada. See viimane miskipärast unustatakse ära.

Veel omaette tüüp inimesi on sellised, kes süüdistavad mõnd mineviku olukorda, näiteks kehv lapsepõlv. Minevikusündmused muidugi mõjutavad meid ühel või teisel moel, aga mingis osas saame ise kaasa aidata, kui suurt rolli laseme juhtunul oma elus mängida. Me kas poeme mineviku varju peitu või oleme sellest üle. Kõik on valikute küsimus. Iga samm, mis me teeme, on valik. Isegi see, kas tõuseme hommikul voodist üles, et tööle minna.

Mingil perioodil oli mul päris tihti nii, et ei suutnud end hommikul tööle vedada. Olingi kodus nelja seina vahel ja mõtlesin nukraid mõtteid (mul õnneks on vedanud ja saan ka kodust tööd teha. Või siis nädala sees mõni päev puhata ja hoopis nädalavahetusel tegutseda. Seega mu töö ei kannatanud eriti.) Samas saan aru, et lakke vahtimine ei vii pikas plaanis mitte kusagile ja tegelikult tuleb end liigutada. Kuigi vahel on vaja ka selliseid omaette olemise päevi, et mõelda ja endaga olla.

Isegi, kui mul on parasjagu nukram periood, siis ühel hetkel saan ikkagi aru, et kui ma midagi ei tee, siis ise see kurbus üle ei lähe. Nii olengi otsustanud, et aitab, on aeg tegudele asuda. Mul on väga vedanud, sest mul on imelised sõbrad, kelle seltskonnas olles tunnen end automaatselt paremini. Seega mind aitab hästi palju see, kui ma ümbritsen end oma inimestega. Me isegi ei pea tõsistel teemadel rääkima, vaid lihtsalt nendega koos olemine on mõnus ja hea. See omakorda annab mulle nii palju energiat juurde, et edasi tegutseda. Keda aitab lugemine, keda sport, keda vaikuses olemine, keda sõbrad – igale ühele oma. Lihtsalt proovi! Ja kui kohe ei õnnestu, siis proovi uuesti. Ma olen ise hästi aldis katsetama erinevaid võimalusi, sest palju hullem on hiljem mõelda, et ei tea, kuidas miski toiminud oleks. Parem kohe teada saada. Isegi, kui ei tööta, siis vähemalt tean, et edaspidi nii ei tasu teha. Ma saan aru küll, et on hirmus tunne, kui miski ei õnnestu, aga palju hullem on see, kui isegi ei proovi ega saagi teada, vaid peab tulevikus juurdlema, mis oleks saanud…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.