Eluke

Nii see eluke veereb

Teate, eluke on nii kiire, et päevad tõesti kaovad käest. Õhtul töölt koju minnes mõtlen ikka ja jälle, kuidas ei jõudnudki kõike planeeritut teoks teha, samal ajal tuleb aga ülesandeid muudkui juurde.

Kuna ma olin aasta alguses nii ülekoormatud ja mulle tundus, et muud elu peale tööelu mul polnudki, siis nüüd olen püüdnud tõesti teha nii, et töö ajal teen tööd ja vabal ajal muid asju. Vahelduseks on päris hea niimoodi olla – kuidagi pingevabam. Jah, vahel olen küll kauem tööl, kui ehk peaks, aga see-eest saabun siis mõni päev hommikul natuke hiljem. Aga kodus küll püüan töö tegemist vältida.

Ma olen nüüd kaks kuud olnud uuel töökohal ja pean tunnistama, et olen täitsa rõõmus ja rahul. Kui alguses olin skeptiline, kas see amet (olen nüüd kommunikatsioonispetsialist) võiks mulle sobida ja meeldida, siis õige pea sain aru, et täitsa põnev on. Mulle meeldib, et saan tegeleda hästi erinevate asjadega ja mõelda igasuguseid uusi ideid, mille saan ka kohe teoks teha. Varem olen ma pigem ajakirjanikuna töötanud ja sealne tempo on nii, et üks päev, üks teema. Kommunikatsiooniinimesena tuleb aga ühe päeva jooksul saja erineva asjaga tegeleda ja järgmisel päeval ka jätkata. Seega vahelduseks hoopis teistsugune töötempo ja -rutiin, millega praegu olen väga rahul.

Kui rääkida nüüd nädalavahetusest, siis selle võtan küll puhkamiseks ning ees ei ole ootamas ühtegi kohustust. Mis tähendab, et saan magada, raamatut lugeda, koristada ja niisama olla. Võibolla hästi väikese töö asja teen ära, aga see ei ole eriline töö. Nimelt meil on töö juures tulemas jõulupidu ja sel korral on tegu stiilipeoga, kus teema on eesti film. Seega pean ette valmistama samateemalise Kuldvillaku, mida siis peol üheskoos mängida saame. Või noh teised mängivad, mina olen saatejuht.

Ma olen viimasel ajal päris palju lugenud. Olen teinud harjumuseks iga õhtu enne magamaminekut natuke lugeda. Tõsi, eile ma seda ei teinud, sest väsimus niitis mind jalust ja unne suikusin poole 9 paiku õhtul. Käisin eile tööga seoses Tallinas Lahedal koolipäeval, mistõttu ärkasin hommikul kell 4.30. Seega võib vast andeks anda mu varase ärakustumise.

Muidu on mul hea meel, et aasta lõpp silme ees terendab, sest mitmed pikalt kestnud projektid saavad lõpu. Kes ei tea, siis ma olen olnud sel hooajal ETV saate “Uudishimu tippkeskus” üks toimetaja ja just mõned päevad tagasi saatsin režissöörile oma viimase kokkupandud saate. See on tore projekt olnud, aga nagu ikka ühel hetkel, kui lõpp on juba paistmas, ei jõua ära oodata, et töö tehtud oleks. See on täiega lahe saade – kes ei ole vaadanud, siis neljapäeviti kell 22.05 Eesti Televisioonis. Viimases osas on minu vanaemal ka väike roll: ta saab mängida hoopis saatejuhi vanaema.

Järgmisel nädalal saab meil valmis ka üks suur artikkel, mille kallal oleme kolm kuud tööd teinud. See ilmub millalgi detsembrikuus Eesti Päevalehes – hoidke silmad lahti. Lugu kirjutades tuli mul isegi väike kihk jälle uudistest töötada, sest selle artikli kokkupanemine on päris mõnus olnud. Ma tegelikult olen mõlnud küll, et võiks ehk otsida uuel aastal võimalusi, kuhugi ajalehte või ajakirja kirjutada, et kätt soojas hoida ja selleks, et kogeda seda adrenaliini, mis uudiseid kirjutades tekib. Eriti hea ja olulise teema korral. Aga vaatab, mis elu toob. Ma ei taha tekitada endale sellist olukorda nagu mul aasta alguses oli. Võibolla ma kunagi räägin sellest lähemalt. Ma hea meelega teeks seda, sest tegu on õpetliku looga, aga ma kuidagi ei oska.

Vot sellised on lood siinpool sood. Mis teil põnevat?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.