Eluke,  Jutustamised

Õnnehormoonid

Teate, ma pean iga päev endale meelde tuletama, et ongi suvi käes. Minu jaoks algab suvi alati esimese juuniga ja lõppeb 1. septembriga. Ja kui praegust ilma vaadata, siis ei ole kahtlust, et suvi tõesti on käes. Ma iga aasta nii hirmsasti ootan suve ja sooja ja vabadust, mis sellega kaasneb. 

Eelmisel nädalavahetusel esitasingi viimase kodutöö ära, mis tähendab, et magistri esimene aasta on tehtud. See omakorda tähendab, et pool magistrit sai läbi. Ja sellest esimesest aastast rohkem kui poole oleme olnud kaugõppel. Alguses oli päris imelik Zoomi või BBB vahendusel õppida, aga inimene harjub kõigega. Mõnes mõttes oli isegi mõnus, et sai otse voodist loengusse minna. Muidugi kursakaaslasi oleks tahtnud rohkem näha ja loengute vahel nalja teha, aga mis seal ikka. Ehk järgmine õppeaasta. 

Tegelikult on ikka päris väsitav küll töö- ja koolielu omavahel ühildamine. Aga see on seda väärt ja ma pole kordagi kahetsenud, et edasi õppima läksin. Õppida on lahe! Eriti, kui saad seda ägedate inimestega koos teha. Ja magister on ikka teistmoodi kui baka. Kasvõi selles osas, et õppejõud võtavad meid kui kolleege, mitte kui endast madalamaid, kes midagi ei tea. Üldse meil on nii toredad õppejõud ja kokkuhoidev kogukond. 

Olen ka esimese vaktsiinisüsti saanud. Juuli alguses saan teise ja tahaks loota, et seejärel saab juba veidi vabamalt hingata. 

Pärast pooleteise aastast pausi liitusin eile uuesti Myfitnessiga, sest minu puhul on fitnessist asi kaugel, pigem on tegu fatnessiga. See kodus passimine ei ole hästi mõjunud ja viimane aeg end kätte võtta. Kodus üksi minust erilist trennitegijat paraku ei ole. Tegelikult mulle ju meeldib trenni teha, aga kõige raskem osa ongi end trenni kohale vedada. Samas, kui koolist on puhkus, siis ei olegi mul ju oma õhtuid millegi kasulikuga sisustada, niiet miks mitte uuesti trenni vihtuda. Kusjuures raske on ka otsustada, millisesse trenni minna. Liiga palju valikuid ajab pea sassi 😀 Igatahes täna tegin esimese trenni üle päris pika aja. Myfitnessi järgi polnud ma suisa 500 päeva trennis käinud, tegelikult eelmine sügis käisin vahepeal jooksmas ja jalutanud olen ka hästi palju, niiet päris voodis lamanud ei ole kõik see aeg. Igatahes nagu ma aimasingi, siis trenn vallandab minul tõesti hulganisti õnnehormoone ja pärast on tunne nii hea. Isegi, kui trenni ajal on vahel oksemaik suus.

Egas midagi. Püüan vähem kui poole aasta pärast uuesti endast märku anda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.