Mõtisklus

Puhkamist tuleb õppida

Oh, kui mõnus on selline sügis nagu praegu. Mida lühemaks muutuvad aga päevad, seda kiiremaks kipub minema elutempo. Suvi on selleks korraks tõesti möödas, mis sest et õue vaadates võib ilm täitsa ära petta, ja aeg on jälle tegudele asuda.

Meile räägitakse pidevalt, et elame parimal ajal: meil on tohutult võimalusi õppida, töötada, reisida – teha, mida hing ihaldab. Püüame kõiki neid võimalusi kasutada ja jookseme nagu oravad rattas, aga ometi näib, et me pole rahul. Alati jääb midagi justkui puudu.

Mina olen täpselt see inimene, kellel jääb alati justkui midagi puudu. Väga harva, kui ma olen endaga rahul. Mida noorem ma olin, seda ambitsioonikamad ideed minus peitusid. Mul oli selge eesmärk teha head karjäär ja olla keegi. Ainuke probleem oli, ja on jätkuvalt, aga see, et ma ei tea, mis peaks olema see konkreetne eluala, kus edasi pürgida. Mind huvitavad päris mitmed valdkonnad. Peamiselt küll meedia, aga on seegi omamoodi lai ja võimalusi pakkuv. Ma ei suuda isegi selles ühes valdkonnas teha mingit kitsendust, millele edasi keskenduda. Ma teen ühest küljest kõike, aga teisalt mitte midagi.

Nii ma olengi kartuses midagi olulist maha magada, võtnud ette kõik, mis mu teele tulnud on. Kas see on ennast õigustanud? Nii ja naa. Ma olen saanud tohutult palju uusi kogemusi, õppinud ühtteist nii erialaselt kui ka enda kohta ja kohtunud uute inimestega, kellest on saanud suur osa minu elust. Paraku olen ma ka kokku puutunud inimestega, kes on mulle mentaalselt tohutult kahju teinud ja olen nii hullusti rabelenud, et aega iseenda ja elu elamise jaoks on nappinud.

Üha vähemoluliseks on minu jaoks muutunud ka soov kusagile jõuda. Ma olen täitsa rahul sellega, kui minust ei saa ühel päeval tippjuhti. Tõele au andes, siis ilmselt ei sobikski ma selleks. Ma ei oska eriti delegeerida ja tunnen, et kui tahan, et midagi saaks tehtud, siis pean selle ise ära tegema enda nägemuse järgi. See aga ei ole hea juht, kes nii käitub. Tegelikult ei ole tippjuhiks olemine olnud kunagi minu soov, tõin lihtsalt näite, sest ma ei tea ju, kes ma olla sooviksin.

Igatahes tahaks ma lihtsalt mõnusalt elu nautida. Teha tööd, mis mulle meeldib, aga omada seejuures ka piisavalt vaba aega, et tegeleda tööväliste tegevustega.

Miskipärast tundub mulle aga, et see ei ole arutluskäik, mida tasub kõva häälega välja öelda, sest inimesed ei mõista. Me oleme nii edule orienteeritud, et kui keegi hindab muid väärtusi, siis arvame, et ju ta pole vaimselt piisavalt võimekas. Ülikooli minekuga on minu meelest see survestamine kohe eriti tugev. Vahemärkusena ütlen, et olen küll ülikooli lõpetanud, aga ei arva, et kõik peaksid seal käima. Ikka ainult siis, kui see on inimese enda soov. Kui keegi otsustab aga noores eas lapse saada, siis ei suudeta ära imestada, miks küll. «Issand, laseb nooruse raisku,» hüüavad kõrvaltvaatajad, kellel ei ole tegelikult mingit põhjust kommenteerida. Aga kui inimese unistus ongi olla (hea) ema? Miks on see vähemoluline või suisa taunimist väärt kui see, et keegi liigub karjääriredelil muudkui ülespoole? Miks üht peame iseenesestmõistetavaks, aga teise variandi puhul vaatame viltu ja pööritame silmi? Ja miks tähendab see, et sa oled (noor) lapsevanem, et sa ei võiks tulevikus karjääri teha? Miks peab olema kõik nüüd ja kohe? Elu on päris pikk. Küll jõuab kõike teha, kui vaid soovi on. Üldse seda mittemõistmist on meil ühiskonnas liiga palju. Me kõik ei mõtle samamoodi ja ei soovi samu asju ja see on ääretult tore, sest mõelda vaid, kui oleksime kõik ühesugused. Elust kaoks kohe nii palju värve.

Kui ma ühel hetkel taipasin, et viimased poolteist aastat olen ma justkui vines elanud ja tegutsenud autopiloodi peal, siis sain aru, et nii enam edasi ei saa. See rahmeldamine põletab lihtsalt läbi. Nii tegingi ma lõpparve mitme suure tööga, mis neelasid mu ajast kopsaka tüki. Esiti oli päris veider olla, sest järsku oli aega kuidagi imelikult palju käes. Esimestel päevadel valdas mind teatav ärevus ja rahutus: kas olen äkki midagi unustanud? Seejärel langes õlgadele süükoorem: mismoodi ma mitte midagi ei tee, teised kindlasti teevad …

Läks paar päeva mööda ja enesetunne muutus tunduvalt paremaks. Kui töölt koju jõudsin, võisin teha, mida hing ihkas. Võisin raamatut lugeda, jalutama minna, kas või terve õhtu lakke vahtida, tundmata end seejuures halvasti ja mõtlemata, et tegelikult ootab üks või teine asi tegemist. Nüüdseks naudin sellist vabamat elu väga. Pärast töö­päeva on mul tuju hea ja energiat veel ülegi, et asjatada kodus või veeta sõpradega mõnusalt aega.

Praegu imestan isegi, kuidas sain kaua elada nii, et vaba aega peaaegu polnud. Kui näiliselt oligi puhkehetk, muretsesin tegelikult ikka pide­valt tööasjade pärast. Jutt, et puhkamist tuleb õppida, peab minu puhul tõepoolest paika.

Olen viimase kuu jooksul jõudnud kodus nii palju koristada ja sorteerida. Mulle ei meeldi, kui elamine on asjadest üle kuhjatud. Nii vaatasingi sellise pilguga ringi, mis on minema viskamiseks ja mille saaks näiteks taaskasutuskeskusesse viia. Jõudsin päris palju ära sorteerida.

Igatahes püüan jätta meelde selle hea tunde, mida praegu tunnen, ja enam mitte liiga üle pingutada. Kõike ei peagi jõudma ja tegema, sest lõpuks ei ole see seda väärt. Jah, igasugustes projektides osalemine arendab ja toob ehk ka mõne lisakopika, aga mis on sellest kõigest kasu, kui ei tunne seejuures mõnu? Kuigi eks see ole nüüd ka omamoodi väljakutse saada hakkama tunduvalt väiksema sissetulekuga, aga jällegi, saangi õppida paremini majandama. Raha suhtes olen ma üpris hooletu, sest mul on olnud põhimõte, et raha tuleb ja läheb.

Mina püüan igatahes vähemalt natukeseks aja maha võtta ja nautida ka midagi muud peale töö, sest see on kõigest üks osa meie elust. Soovitan teilegi sama. Tuletage endale meelde, et töö ei jookse kunagi eest ära, küll aga võib seda teha muu elu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.