Eluke

Sünnipäev ja vanusega kaasnevad hädad

Eelmisel nädalal sain jälle aasta võrra vanemaks. Ei taha kõlada nagu tädi Maali mõnel sünnipäevapeol, aga kuhu ometi need aastad nõnda tõttavad. Järgmine kord, kui korra unne suikun, olen vist juba pensioniealine.

Sünnipäev on üks mu lemmikpäevi aastas, sest see tuletab väga selgelt meelde, kui imelised inimesed on mu lähedased. Mul oli hästi tore nädal täis üllatusi ja rõõmu. Aitäh teile, kes te minuga olete!

Vanadus ei ole aga naljaasi. Sünnipäevahommikul kadus mul uni kell pool kuus hommikul silmist. Natuke pikutasin ja siis ajasin end voodist välja. Tegin väikese trenni ja mõnusa hommikusöögi enne eesootavaid asjatoimetusi. Tegelikult on ju mõnus vara ärgata. Kahju, et ma seda rohkem ei harrasta.

Ja kui saab valuvabalt ärgata, mis siis veel viga. Esmaspäeval paraku ärkasin väga tugeva alaseljavaluga. Mõtlesin, et ehk kõndides läheb üle, sest hommikul vahel ikka on selline kangem olemine. Hakkasin tööle jalutama ja ma ei jõudnud oma tänava lõppugi, kui keerasin otsa ümber ja tulin koju tagasi. Liiga piinarikas oli. Mida aeg edasi, seda hullemaks aga valu läks. Lausa nii, et võttis oigama ja vahepeal tuli ka väike karjatus üle huulte. Ma olen üsna tugeva valuläviga ja millalgi mõtlesin, et huvitav, kas inimestel vahel on tõesti nii valus, et see neid karjuma ajab või on see niisama. Noh, nüüd sain aru, et kõva hääl võib tulla ka täitsa automaatselt. Õhtul magama jääda oli ikka paras piin, sest ma ei leidnud sobivat asendit kuidagi ja valus oli liigutada ka. Iga kord öösel külge keerates ärkasin üles. Õudne. Kusjuures kõige hullem on aevastamine, siis käib selline valujõnks üle keha läbi, et kohe tahaks natuke nutta ja karjuda ka. Kuna mul on suvisel ajal allergia, siis tuleb aevastamist ikka paar korda päevas ette. Hommikul silmi lahti tehes tundsin end isegi päris hästi, aga üürike oli see rõõm, sest nii, kui ma end püsti ajasin, tuli piinav valu tagasi. Seljavalu on ikka jõhker ja kui küsite, millest see tuli, siis jään vastuse võlgu. Ma ei ole midagi sellist teinud, et miski oleks paigast nihkunud. Äkki närvivalu? Kõndides on vahel selline tunne ka, et jalad justkui hakkavad alt ära minema. Täna on juba neljapäev ja kuigi nii hull enam ei ole kui nädala alguses, siis järgi see va paganama valu ka andnud ei ole. Kogu aeg on tunda ja liikuda on ikka päris kehva. Ehk ikka läheb üle.

Teisipäeval käisin arsti juures vereproovi andmas ja täna laborisse helistades sain teada, et muidu on kõik normis, aga bilirubiini tase on liiga kõrge. Ma ei olnud varem sellisest asjast üldse kuulnudki ja mul pole õrna aimugi, mis see tähendab. Midagi seoses maksaga vist. Niipalju guugeldasin välja. Igavene jama noh. Kurat, sain küll alles 28, aga tundub nagu tuleks vanus kahega korrutada.

Näis, mis sel eluaastal mulle veel pakkuda on. Naljakas on selline väike vanainimene olla. Teile soovin igatahes tugevat tervist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.