Ma vaimustun hästi kergesti. Ideedest, inimestest, muusikast, ümbrusest, toidust – nimeta vaid. Ma päris täpselt ei teagi, kust see tuli, aga ühel hetkel hakkasin rohkem mõtlema sellele, kui keskkonnasäästlik (või keskkonnasäästmatu) ma olen.

Ei saa öelda, et ma oleksin väga loodussõbralik inimene olnud. Jah, kilekoti asemel olen kasutanud juba aastaid riidest kotti, toast lahkudes ei jäta üldjuhul tuld põlema, hambaid pestes ei lase veel joosta, prügi ei viska maha ja nii edasi. Sellised hästi pisikesed tegevused, mis on minu jaoks üpriski loomulikud.

Sügisel, kui arutasin sõbraga seda teemat, rääkis ta, kuidas nemad perega pesevad juba mõneda aega hambaid puidust varrega hambaharjaga, mis on tunduvalt loodussõbralikum kui need, millega harjunud oleme. Pärast seda olen ka ise puidust varianti kasutanud ja ei näe põhjust, miks peaksin vana kombe juurde tagasi minema. Esimest korda pestes oli natuke võõras, sest tundsin justkui puidu maitset, aga sellega harjus kiirelt ja nüüd ei ole mingit vahet.

Kui ma üldiselt uue aasta alguses lubadusi ei anna, siis suur eesmärgiseadja olen ma küll. Ja seda mitte ainult uue aasta eel: nii, kui mul mõni idee tuleb, sean endale eesmärgi. Aga tegin seda aasta alguses ka: aastal 2019 proovin olla tavapärasest rohkem keskkonnateadlikum ja -sõbralikum. Ma ei ole suhtumisega, et pärast mind tulgu või veeuputus, vaid tõesti tahan, et meil oleks hea ja puhas keskkond, kus elada.

Kui eesmärk seatud, hakkasin rohkem mõtlema, mida ma juba eeskujulikult teen ja mis võiksid olla järgmised sammud, et olla keskkonnasõbralikum. Ma tunnen ennast päris hästi ja tean, et kui ma muutun liiga ekstreemseks, siis ei saa sellest kõigest pikas plaanis asja ja õige pea löön käega. Seega liigun tasa ja targu väikeste sammudega.

Kilekotte ma üldiselt ei kasuta nii või naa. Mul on aastaid olnud riidest kott, mille poodi minnes kaasa haaran. Küll aga ei ole ma seda teinud teab mis kirglikult. Ses suhtes, et kui parasjagu riidest kotti pole olnud, aga poest on vaja läbi hüpata, siis olen ikkagi selle kilekoti ostnud mõeldes, et ah, mis see üks kilekott ikka teeb. Hiljem olen neid prügikotina kasutanud. Seega päris niisama seisma ei ole nad jäänud.

Sel aastal otsustasin, et toidupoes käies ma ühtegi kilekotti ei osta. Käe- või seljakotti panin ühe riidest koti ning autosse teise. Nii on mul kott igaks juhuks alati olemas. Rääkisin kolleegile oma plaanist ja ta pani ühe riidest koti tööl riiulisse ka. Nii saame mõlemad seda kasutada, kui oleme enda oma koju unustanud.

Samuti lubasin sel aastal mitte osta pudelivett, sest tegelikult on mul ajaga kogunenud päris mitu korduvkasutatavat joogipudelit. Nüüd valisingi oma lemmiku välja ja kannan seda endaga igal pool kaasas. Andsin ühe pudeli ka emale ja teise isale ning nüüd kasutavad nemadki neid. Isa puhul mõtlesin küll, et tal vast nädalake on meeles oma joogitopsi kaasas kanda, aga minu üllatuseks on ta aasta algusest saadik kenasti vastu pidanud ja pudel on tal iga päev kasutuses. Väike õde muudkui räägib, et tema tahab ka endale nüüd oma korduvkasutatavat joogipudelit.

Üldiselt on mul selle eesmärgiga päris kenasti läinud, sest Eestis ma ei olegi pudelivett ostnud. Küll aga tegin pattu Maltal olles, sest sealne kraanivesi ei kannatanud oma soolasuse tõttu juua. Muidu ma ses osas pirtsakas ei ole ja joon hea meelega kraanivett, aga seal see tõesti juua ei kõlvanud.

Kuna mul on tobe harjumus osta pidevalt kohvi kaasa, siis aasta alguses ostsin omale korduvkasutatava kohvitopsi ja lubasin, et sel aastal ühtegi ühekordset kohvitopsi ei kasuta. Kui olen oma topsi maha unustanud, siis lihtsalt ei osta kohvi. Seda reeglit olen ma ühe korra rikkunud ja see ei olnudki niivõrd minu süü. Olin Tallinnas ja kuna mul oli kohtumiseni aega, mõtlesin, et ergutan end kofeiiniga. Ei ostnud jooki kaasa, vaid ütlesin, et tarbin kohapeal. Sellegipoolest toodi mulle kohv ühekordses anumas. Enda ümber vaadates nägingi, et kõigil on ühekordsed topsid. Sain oma õppetunni ja rohkem samasse kohta ei lähe.

Olen mõelnud ka, et järgmisena tahaksin proovida tahket šampooni. Mu praegune šampoon hakkabki kohe otsa lõppema, seega ostan katsetamiseks endale tahke variandi. See põhimõte on mul olnud juba mõnda aega, et tooted kasutan ikkagi lõpuni enne, kui uue kasutusele võtan. Kui mõni toode ei ole mulle sobinud või meeldinud, siis olen õele andnud, aga niisama ma midagi üldiselt ära ei viska. Enne, kui midagi ostan, siis teen veidike eeltööd ka. Just selle mõttega, et uurida välja, kas ihaldatud toode võiks mulle ka päriselt sobida. Üldiselt niimoodi enne uurides ei ole ma ka väga puusse pannud millegagi. Pigem on emotsiooniostud need, mille puhul hiljem avastan, et ei sobi või ei meeldi. Aga õnneks jääb taolisi oste üha vähemaks, sest mul on kõik justkui olemas. Küll aga tean, et riideid ostan ma liiga palju. Mulle tõesti väga meeldivad riided ja enamjaolt ma ikkagi kannan ostetud esemeid päris kaua. Ja kui ma midagi ei taha enam, siis annan näiteks emale. Viimastel aastatel olen tegelikult püüdnud rohkem investeerida kvaliteetsetesse esemetesse, mis kestaksid aastaid. Jalanõud ja joped näiteks, sest maru tüütu on iga talv uut jopet otsida.

Hea meelega loeksin, millised on need keskkonnasäästlikud käitumismustrid, mida teie järgite.