2020. aastal lubasin läbi lugeda 24 raamatut, 15 on praeguseks loetud. Teen lühikese kokkuvõtte, sest mind ennast alati huvitab, mis teoseid keegi lugenud on ja kuidas meeldis. Äkki leiate midagi enda lugemisvarna ka juurde.

1. Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad”. See raamat läks hästi kiiresti ja pakkus palju äratundmisrõõmu. Usun, et kõik meist on taoliste inimestega kokku puutunud nagu raamatu peategelased nii, et kiitus autorile selle eest, kui tabavalt on ta erinevaid inimtüüpe meie ümber kirjeldanud. Mingit suurt sügavamõttelisust teos ei paku, aga ajaviiteks kõlbab väga hästi.
2. Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”. Vaieldamatult on tegu mu viimaste aastate lemmikraamatuga. Võibolla üks kõige lemmikum ka läbi aegade. See oli nii ilus ja valus, aus ja ebaaus, helge ja hirmus korraga. Kui ma saaksin kõigile üht raamatut soovitada, siis see on see. Milline meisterlik loojutustamine… Raamatus on kaks peategelast: saksa noormees Werner ja prantsuse tüdruk Marie. Nad elavad täiesti erinevaid elusid, aga üks, mis neid ühendab, on sõda. Loomulikult ma teadsin enne ka, et sõda on hirmus, aga see romaan annab hoopis uue vaate ja tunde. Raamatu teeb mõneti ebatavaliseks see, et sündmusi ei tooda meieni kronoloogilises järjestuses, vaid vahepeal saab lugeda aastast 1939, siis oleme aastas 1942, misjärel põikame näiteks aastasse 1937. Lugemist see raskeks ei teinud, tuleb lihtsalt õige rütm kätte saada. Mis mulle veel meeldis oli see, kuidas kõik loetu põimub tervikuks. Kes on aga nõrganärviline ja hirmsaid asju ei seedi, siis neil ehk ei ole mõistlik seda romaani lugeda, sest kohati oli ikka väga kurb ja õudne. Aga selline on elu paraku olnud ja lugedes tänasin õnne, et elan praegusel ajal nii rahulikus riigis nagu Eesti.
3. Lauri Räpp “Minu Tartu. Väljast väike, seest suur”. Lauri Räpil kohe on oskus sõnu seada. Ma suisa imestan, kuidas on võimalik nii lihtsaid asju nii ilusasti sõnastada. Aga eks see olegi anne, mida kõigile meile antud pole. Seega oli raamatu lugemine nauditav. Kuigi ma olen veendunud, et Tartu on maailma ilusaim ja mõnusaim linn, siis minu Tartu on siiski pisut teistsugune kui Lauri oma ja seega ma sellest raamatust eriti vaimustuses ei ole. Lugeda võib, aga mingit äratundmisrõõmu mul eriti ei olnud. Võibolla on asi ka vanusevahes? Mina ei mäleta sellist Tartut nagu autor seda kirjeldab. Ja mina olen ikkagi teises Tartu piirkonnas üles kasvanud. Niiet lugeda võib, aga minus väga tugevaid emotsioone ei tekitanud.
4. Jaan Kross “Mesmeri ring”. Mu armas sõbranna Signe on aastaid rääkinud, et see on ta lemmikraamat. Mõtlesin siis, et võtan ka ette. Krossi “Keisri hull” mulle omal ajal küll väga meeldis, seega olid ootused selle romaani puhul ka kõrged ja pettuma ei pidanud. Alguses läks raamat natuke vaevaliselt, aga kui soonele sain, ei suutnud enam käest panna. Romaanis oli tähtsal kohal ülikoolielu ja noh, mis seal salata on Tartu Ülikool ka minu jaoks väga märgiline. “Mesmeri ring” on justkui jätk “Wikmani poistele”: gümnaasiumist liiguti edasi ülikooli. Kross sattus ülikooli segasel ajal: algas teine maailmasõda ja Eesti iseseisvus oli ohus. Kõigest sellest saabki lugeda, kuidas noored mehed püüdsid omalt poolt okupeerimise vastu võidelda. Naljakas oli, kuidas romaan räägib ammusest ajast, aga mingid kirjeldused Tartu ja ülikooliaja kohta on ikka veel nii täpsed ja tabavad. Ja veelgi kummalisem oli, kui palju paralleele sai tuua tolle aja vahel ja tänavuse kevade vahel. Mina igatahes soovitan küll lugeda.
5. Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus”. See romaan tekitas minus vastakaid tundeid: ühest küljest mulle meeldis, lõpp läks ka väga tormiliseks ja natuke isegi seebikalikuks, teisalt ajas naistegelane mind tohutult närvi. Samas on see mul pool aastat hiljem ka veel meeles, niiet pigem on see vast ikka hea, kui tekib kasvõi negatiivne emotsioon. Kokkuvõttes raamat pigem ikkagi meeldis mulle. Kas ma seda just ilmtingimata soovitan – pigem vist mitte. Samas jällegi eesti kirjandust tasub alati lugeda.
6. Sylvia Plath “Klaaskuppel”. Tutvustust lugedes olid mul kõrged ootused, paraku aga raamat mu ootustele niivõrd ei vastanud. Vaatan, et Goodreadsis olen talle neli tärni pannud, mis on ju väga hea skoor, aga ometi nüüd pool aastat hiljem ei meenu mulle suurt midagi sellest romaanist. Ei sündmused ega lugedes mind vallanud emotsioon. Seega miskit erilist see teos vist ikkagi ei olnud, kui isegi meelde ei jäänud.
7. Jete Leo Norman “Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat”. Seda teost soovitan ma küll kõigil lugeda, et inimesed mõistaksid, kuidas on avalikus sektoris töötamine. Ma olen kahes erinevas avaliku sektori asutuses töötanud ja see raamat on üks-ühele sealsest igapäevaelust. Ma vahepeal naersin kõva häälega, sest kirjeldatud olukorrad olid nii jaburad. Samas omast kogemusest võin öelda, et niimoodi asjad paraku ongi ja teisalt jällegi on see kurb, kui bürokraatlikud me oleme.
8. Astrid Lindgren “Bullerby lapsed”. Seda olen ma muidugi lapsepõlves ka lugenud, aga mõtlesin, et võiks kunagised lemmikud uuesti üle lugeda. Armas ja helge.
9. Louisa May Alcott “Väikesed naised” ja “Väikeste naiste abielud”. Käisin kinos samanimelist filmi vaatamas pärast mida ostsin omale raamatu. Meeldisid nii film kui raamat. Ilmselt sellepärast ka, et ma suutsin samastuda ühe tegelasega. Nimelt Amy March, kõige noorem õde, oli väga minu moodi. Meie vaated elule ja üldse tema olek meenutas mulle mind ennast. Romaan ise oli tore ja helge. Perekond oli hästi isetu ja tänapäeval on väga raske selliseid inimesi ette kujutada, aga maailm oleks parem paik, kui selliseid kodanikke oleks rohkem. Tore lugemine.
10. Anna Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”. Raamat koosnes 12. lühijutust ja vahelduseks oli midagi sellist väga mõnus lugeda. Mõni lugu jättis mind üsna külmaks, teine oli aga nii ootamatu ja võimas, et pidin lugedes väikese pausi tegema, et hinge tõmmata. Lugedes tekkis mul ka omamoodi tunne: mõne loo puhul tundus mulle nagu loeks ma enda kirjutatud teksti. Autori kirjastiil ja keelekasutus oli niivõrd sarnane minu omaga. Hästi veider tunne ja varem ei ole sellist emotsiooni tekkinud. Jutukesed ise meeldisid mulle üldiselt väga.
11. Anna Gavalda “Ma armastasin teda”. See teos oli küll mõnus lugemine, aga mingit suurt emotsiooni ei tekitanud. Selline meeh. Raamat läks kiirelt, aga kui läbi sai, siis rohkem sellele ei mõelnud. Rääkis see lühiromaan naisest, kelle mees maha jättis ja kuidas ta siis laste ja äiaga läks maamajja, et kõigest eemale saada. Äi oli huvitav tegelane, kelle puhul läks tükk aega, et aru saada, mis masti mees ta oli. Ma mõtlen, et ehk jättis see mind külmaks seepärast, et ma ise ei ole kunagi abielu lahutanud ja ei tea, mida inimene tunneb, kes selle läbi elanud on. Kui suudaks samastuda, siis arvaks ehk teisiti.
12. Michel Houellebecq “Serotoniin”. Seda romaani on hästi palju kiidetud ja kui üldises plaanis see mulle ka pigem meeldis, siis erilist vaimustust ei tekitanud. Mind natuke häirisid tohutult pikad laused, no ikka sellised kilomeetripikkused, mis tegid lugemise kohati raskeks. Saan aru, et see ongi autori stiil, kus ta natuke naeruvääristab prantsuse keelt ja stiili. Tõlkes on need laused samamoodi pikaks jäetud, kuigi saaks ka tükk maad lühemalt ja selgemalt. Aga romaan oli huvitav ja mitmekesine, palju erinevaid lugusid sisse põimitud ja tegelikult kurb ka. Kuidas sa jõuad elus sellisesse punkti, et üldse enam ei jaksa ega vist tahagi sügavast august välja rabeleda? Ja seda mitte ainult peategelase puhul, vaid ka mõne teise tegelase puhul.
13. Vladimir Nebokov “Lolita”. Kirjandusklassika, mille lugemiseks kulus mul suisa mitu kuud ja vahepeal lugesin ka muid raamatuid. No lihtsalt ei edenenud. Algus oli paljutõotav, aga poole raamatu pealt läks asi nii igavaks ja midagi uut ka eriti ei juhtunud, et ühel õhtul lihtsalt väe võimuga sundisin end lõpuni lugema. Peategelane Humbert Humbert (lahe nimi) kogeb nooruspõlves suurt armumist, paraku tema kaunis väljavalitu sureb vist 13-aastaselt ja pärast seda Humbert ainult selles eas tüdrukuid ihaldabki. Lolita on noor tüdruk, kelle ema majja Humbert elama satub, ema jääb auto alla ja mees saab Lolita endale. Ja pärast seda põhimõtteliselt enam midagi ei juhtugi. Humbert ja Lolita sõidavad mööda Ameerikat ringi, öösel naudivad armurõõme (kes naudib, kes mitte) ja põhimõtteliselt ongi kogu lugu. Vahepeale saab lugeda nõretavaid kirjeldusi sellest, kuidas Lolita mehe hulluks ajab jne. Mind kohati häirisid liigsed kirjeldused ka, niiet kokkuvõttes mulle see teos eriti ei istunud.
14. Alex Michaelides “Vaikiv patsient”. Ma põnevikke just kuigi tihti ei loe, aga see oli Apollos soodushinnaga ja kuna ma tast kuulnud olin, siis haarasin endaga ühes. Ja ei kahetse, sest üle pika aja oli see põnevik, mis mulle tõesti väga-väga meeldis. Loo peategelane on õnnelikus abielus olev naine, kes ühel õhtul tulistab oma meest viist korda näkku. Pärast seda ei lausu naine enam ühtegi sõna ja tal tuleb oma päevad mööda saata psühhiaatriahaiglas. Lugu algab sellega, kuidas üks uus psühhiaater teda ravima asub, et naist rääkima saada. Mis on psühhiaatri motiivid ja miks naine sellise koletusliku tapatöö ette võttis, selgub raaamatu viimastel lehekülgedel. Ja ma pean ütlema, et lõpp jahmatas mind küll. Milline põhjendus sel naisel oli… Vau. Niiet seda põnevikku soovitan ma küll kõigile, kellele selline žanr meeltmööda on.

Sellised raamatud siis sel korral. Võite mulle jätta soovitusi, mida teie lugenud olete ja mis ma võiksin ka ette võtta.

Teeme Signega Tõrva Raadios saadet “Tammsaarad kirjandusest”, kus arutame ka loetu üle. Suvisel hooajal sai kaks saadet purki.