Ma ei ole suurem asi kokk, küll aga võin natuke olla kondiiter või pagar, sest magusaid ampse meeldib mulle hirmsasti küpsetada. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis tihti tulin reedel koolist koju ja asusin midagi maitsvat küpsetama. Mida vanemaks olen saanud, seda vähem on kuidagi aega ja enam nii tihti ma vaaritama ei satu. Eriti, kui olen üksi elanud, sest tundub tobe ainult endale kooki küpsetada. Kui vahel mõne sõbra pool on koosviibimine, siis sinna olen küll püüdnud miskit magusat kaasa teha. Üldiselt kõik teavad, et mina hoolitsen magustoidu eest.

Kuigi poe koogid ja tordid näevad alati nii ilusad välja, siis kodusel küpsetisel on ikka kuidagi parem mekk. Ei tea, kas seetõttu, et see on kuidagi kodusem? Igatahes mina eelistan iga kell poetordile kodust kooki, kasvõi lihtsat plaadikooki.

Tihtilugu on minuga nii, et kui leian mingisuguse hea retsepti, siis järjepidevalt valmistan üht ja sama asja. Kuskil poolteist aastat tagasi proovisin Sandra Vungi kaneelirulle ja ausalt kohe – pole mina varem nii maitsvaid kaneelirullikesi saanud. Teen neid ikka ja jälle. Viimati küpsetasin ka sõpradele ja kõik kiitsid ning sõid isukalt. Kusjuures isegi mu ema, kes on aastakümneid kaneelisaiakesi oma retsepti järgi teinud, kiitis neid. Mis kõige parem – rulle on äärmiselt lihtne teha ja see ei võta ka kaua aega. Kui välja jätta taigna kerkimine. Aga vähemalt ei pea ise samal ajal juures passima ja saab muude toimetustega tegeleda.

Täna tuli jälle kaneelirullide isu ja nii ma neid küpsetama asusin. Mõtlesin ka teiega jagada seda suurepärast Sandra Vungi retsepti, sest nädalavahetusel on ikka natuke rohkem aega, et köögis mässata. Kuigi need saiad erilist mässamist ei vaja. Ahjaa, need rullikesed on ka vegan.

Kui ma muidu teen kõike retsepti järgi, siis kaneeli panen ma küll rohkem. Mulle to-hu-tult meeldib kaneeli maitse ja enamjaolt ongi poe saiakestega see häda, et kaneeliga on nad hirmsad koonrid. Ehk siis selle retsepti puhul, kui glasuur on taina peale määritud, raputan ma kaneeli veel juurde. Imehea. Olen proovinud nii tumedat kui ka piimašokolaadi peale niristada, aga minu meelest ilma on isegi parem, sest muidu tuleb šokolaadi tugev maitse, eriti tumeda puhul, esile ja jätab mõnusa kaneelise meki tahaplaanile. Seega raputan mina lihtsalt natuke tuhksuhkrut peale ja voilaa – ongi valmis. Eriti head on nad veel soojana. Seega proovige julgelt ja andke teada, kuidas maitses.