Jutustamised

Tiks

Ei tea, kuhu see eluke niimoodi tormab. Viimane hetk, mida mäletan, on maikuust ja nüüd on kohe juuli käes. Kuhu juuni siis jäi? Esimene suvekuu möödus kui silmapilk. Korra olen ujuma jõudnud, aga vesi oli üsna jahe. Järve minek võttis omajagu aega, sealt välja tulek käis aga hoopis kiiremini. Vähemalt sain linnukese kirja, et olen ka sel suvel ujumas käinud. Euroopa kuumalaine meile vist ei tule, seega võibolla rohkem ei saagi suplema. Kuigi olgem ausad, sellist kuumust ei tahaks ka nagu näiteks Prantsusmaal on – see on ikka liig.

Vahepeal on palju tööd tehtud. Nagu ikka. Nüüd on aga peaaegu, et puhkus ja seepärast jõudsin ka siia kirjutama. Sest kirjutada on palju, aga kui hakkan mõtlema, millest küll, siis nagu ei tulegi midagi pähe. Miskipärast ei tõuse käsi kõike kirjutama. Võibolla on vaja aega, et kõik läbi mõelda? Tegelikult ma vist natuke kardan ka kõike kirjutada, sest kuigi ma teenin kirjutamisega leiba, siis kui keegi minu mõtteid loeb, siis on mul alati pisut ebamugav. Näiteks arvamuslugusid kirjutades põdesin ma alguses hästi palju, sest nende puhul ei hinda keegi mu reporteritööd või kirjutamisoskust, vaid arvustamisele kuuluvadki minu mõtted ja arusaamad elule. Ehk siis see, mis minu peas toimub. Ju see siis ikka natuke torgib hinge, kui keegi ütleb, et oled rumal või lihtsalt noor ja naiivne. Viimast ma olengi, aga nagu mu hea sõber ütles, siis see käib asja juurde. Üldse, miks me paneme pahaks seda, kui keegi on noor ja naiivne? Selle vastu ju ei saa, mis su sünniaastaks passis märgitud on. Ja naiivsus ei pea ka ilmtingimata halb olema. Noored ja naiivsed ongi idealistlikumad, tahavad maailma parandada. Kuidas saab see negatiivne olla? Hullem oleks ju variant, kui lihtsalt ütled, et kõik on halvasti, aga ei proovigi parandamisele kaasa aidata.

Ei teagi, kuhu ma selle kõigega välja jõuda tahtsin. Nii juhtub, kui hakkad kirjutama ideeta, et mida siis ikkagi öelda. Kuigi isegi siis, kui mul on kindel eesmärk, läheb mul mõte ikka uitama ja toon kõrvale teisi teemasid. Ei oska vist fookust hoida.

Muide, eelmine laupäev oli mul esimene täiesti vaba päev. Kohe sellist sorti vaba päev, et polnud ühtegi kohustust ega kokkulepet kusagile minna. Ma püüdsin meenutada, millal mul viimati nii oli, aga ei tulnudki meelde. Ja mis ma tegin selle vaba päevaga? Põdesin. See oli nii imelik tunne, kui polnudki vaja midagi teha, et ma ei osanud kohe olla. Ärevus oli hinges. Raske on töötegemise rattalt maha saada. Täna oli ka vaba päev ja olen vist väikeseid edusamme teinud, sest tundsin end hästi ja mõnus oli olla.

Mõtlesin, et näitan pilte vahepealsest ajast, aga ma ei viitsi üldse telefoni või kaamerat välja võtta, seega mul ei olegi eriti fotosid. Peaks ikka rohkem kasvõi tavalisi hetki pildile püüdma, sest tihtipeale on igapäevased momendid need, millele on hiljem tore tagasi vaadata. Ja mis siis võibolla enam polegi nii igapäevased… Siin igatahes kaks pilti juunikuust.

Noorem õde lõpetas ülikooli. Nüüd oleme mõlemad kõrgelt haritud. Väiksem õde lõpetas aga esimese klassi.
Olime Signega väga kultuursed ja käisime Tõrvas Verdi reekviemit kuulamas. Oli väga emotsiooniderohke õhtu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.