Jutustamised

Uus eluaasta

Suvi on ikka mõnus. Mis sest, et tänavu pole ta just eriti suve moodi. Eriti, kui võrrelda aasta taguse ajaga. Aga pole hullu. Hea on ikka.

Mul on ühestküljest nii palju energiat, et kõigega tegeleda, aga teisalt ei viitsi ka. Saa siis aru. Seega kirjutangi parem olnust.

Vahepeal tähistasin ühe eluaasta möödumist ja 27. juulil sain 27. aastaseks. Mul oli hästi tore ja hea sünnipäev. Ja sellele eelnenud ja järgnenud päevad. Kuidagi juhtub nii, et iga aastaga leian ma üha enam häid inimesi enda kõrvale. Neid päris omasid, kes elavad kaasa, kiidavad, toovad vajadusel maa peale tagasi, toetavad tingimusteta, sest niimoodi on meil kombeks. Kes näevad, kui keegi on haiget teinud. Isegi siis, kui ise ei saa veel aru, et oled haiget saanud. Ma pean kõvasti vaeva nägema, et olla neile sama hea kaaslane, kui nad on mulle. Mõnikord on see veidi raske, sest vahel olen nii ametis iseendaga. Aga ma proovin.

Ma olen viimase eluaastaga hästi palju õppinud. Mind ümbritsevad inimesed on mind mõjutanud ja kasvatanud. Ma ise tunnen küll, et olen viimase poole aastaga päris palju muutunud. See muutus ei pruugi teistele välja paista, aga ise saan sellest aru ja olen vahel täitsa uhke enda üle. Näiteks olen ma õppinud end tunduvalt paremini väljendama. Mitte et see oleks mu keeleoskuse taga, vaid ma ei osanud aru saada oma tunnetest ja emotsioonidest. Kui neist ise aru ei saa, siis ei oska neid ju ka teistele väljendada. Igatahes olen ma uhke, et selle teemaga tegelen.

Üks päev mõtlesin selle peale, kuidas inimestel on elu jooksul võimalik nii palju võimalusi, erinevaid oskusi arendada ja mida mina tahaksin veel juurde õppida. Sain päris pika nimekirja ja nüüd uurin vaikselt, kuidas saaks need ka teoks teha. Näiteks tahaksin ma hirmsasti õppida tennist mängima. Egas siis midagi, tuleb leida sobiv tennise trenn. Eks ma annan mingi aeg teada, kuidas mul selle kõigega läheb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.