Mõtisklus

Vabadus

Ma ei ole end ammu tundnud endana. Mitte, et ma teaksin päris täpselt, kuidas see endana tundmine tunduma peaks, ometi olen kuidagi sisimas teadnud, et see tundmus, mis mind vallanud on, ei ole päris õige. Justkui keha ei ole, aga on vari. Või vastupidi, et varju ei ole, aga on keha.

Ma usun, et kui sa teed mõne otsuse, siis ülejäänu tuleb kuidagi ise. Universum justkui aitab omaltpoolt kaasa. Ta ootab, et sa teeksid esimese tähtsa sammu, et siis juba ise kõik paika loksutada. Võibolla alati ka nii pole. Vahel siiski. Minul on olnud. Aga minu tõde on ainult minu tõde.

Ma olen juba päris pikalt tundnud, et niimoodi edasi ei saa. Tegelikult saaks ikka, aga ma ei taha. Ometi ei ole ma midagi ette võtnud, vaid lihtsalt olnud selle tundmusega, et see kõik pole õige. Miks nii, kui ma ometi olen teadnud, et see on väär? Tavaliselt on hirm selle taga. Kuigi ma otseselt hirmu ei tunne, siis vahel kardan küll. Lihtsam on mitte karta ja olla oma turvalises mullis, kus kõik on nii-nii tuttav ja etteaimatav. Ma tahaksin olla see inimene, kes oskab rutiini hinnata, aga ma ei ole. Mul on vaja põnevust ja ootamatusi. Ometi vältisin ma seda kõike pikka aega. Miks? Ei tea.   

Kui mul mõni mõte pähe turgatab, siis pean ma selle kohe teoks tegema, sest muidu läheb esimene tuhin üle ning tekivad igasugu kahtlused ja kõhklused. Ja kuigi ma seda kõike enda kohta tean, siis ei ole ma ometi niimoodi talitanud.

Kuni praeguseni. Minult küsiti, mis ma plaanin. Ja aus vastus on, et ma tegelikult ei tea. Ometi teadis mu suu, kuidas enam edasi ei saa ja tegi esimese sammu minu eest. Ja nagu öeldakse, siis lendu läinud sõna enam tagasi ei võta. Nii ma siis kuidagi pooljuhuslikult langetasingi esimese otsuse. Misjärel läks paar päeva mööda, kui mu ellu tuli üks võimalus. Mõtlesin natuke selle üle ja leidsin, et ei, see ei ole ikkagi see. Seda ei ole ma veel valjul häälel välja öelnud, seega ma ei tea, kuidas see lugu areneb. Aga ma ei karda, sest selle hirmsama osa – otsustamise – tegin ma ära. Nüüd tuleb ainult oodata. Ja kuigi öeldakse, et ootaja aeg on pikk, siis mul ei ole selle vastu suurt midagi, sest ma ei ole end ammu tundnud nii hästi, nii vabana. Justkui ühe otsusega sain mitmest ahelast lahti, mis on mind pikalt kinni hoidnud. Ja kuigi teadmatus võib olla hirmutav, siis alati ei peagi kõike ette teadma. Homne päev tuleb nagunii.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.