Eluke

Vara üles, hilja voodi…

Ma otsustasin, et sel nädalal hakkan varem ärkama, et olla paar tundi enne tööpäeva algust niisama omaette ja tegeleda enda asjadega. Ma üldiselt alustan tööpäeva kusagil üheksa paiku ja isolatsiooni esimesel nädalal ärkasingi umbes siis.

Mul on see jama ka, et ma panen äratuskella küll helisema, aga voodist välja tulen alles tunni pärast. Olen kuidagi nii harjunud pärast esimest ärkamist veel pikalt lesima. Tahaks olla see inimene, kes ärkab üles ja on krapsti püsti, aga viimased aastad pole olnud. See tegelikult peaks olema lihtsalt harjumuse küsimus, mistõttu proovin oma ärkamist muuta.

Sel nädalal ongi äratuskell tirisenud kell 6.30 ja voodist olen tõusnud 7 ajal, mis minu jaoks on väga suur edasiminek. Kui esmaspäeval sain ma hästi üles, siis mida päev edasi, seda raskem on olnud. Eile õhtul olin ma päris väsinud, aga tee, mis sa teed, magama ei jäänud. Läksin kusagil 22 ajal voodisse ja vähkresin mitu tundi. See on üks kõige närvi ajavam asi üldse, kui tahad magada, aga lihtsalt ei jää. Vahepeal aitab mind see, kui ma keskendun hästi intensiivselt hingamisele ja teen joogast õpitud hingamisharjutusi. Eile aga polnud sellest ka tolku. Kui kellelgi on häid soovitusi, mis aitaks magama jääda, siis andke teada.

Olen kuulnud ka kella viie klubist (üks nädal Siret Kotka rääkis sellest “Laseris” ja mitmed sotsiaalmeediastaarid viljelevad ka seda) ja alguses mõtlesin küll, et mis sa peale hakkad, kui nii vara ärkad. Ma teen küll kodus trenni, aga sellisel varasel kellaajal ei taha teha mingit sellist, mis rohkem kargamist nõuaks, sest mul on all naabrid. Kuna ma elan kõige kõrgemal korrusel, siis ei kujuta hästi ette, kui palju mind alumistele naabritele kuulda on. Vahel mõtlen küll, et nad ilmselt vihkavad mind, sest mul kukub kogu aeg midagi käest. Ma ei tea, kuidas ma selline pudrunäpp olen.

Igatahes, kui ma alguses mõtlesin, et ilmselt ei oskaks ma oma aega millegagi sisustada, kui nii vara ärkaksin, siis tegelikult leiaks tegevust küll ja veel. Praegu mööduvad need kaks tundi, mis ma enne tööpäeva algust niisama olen, hästi kähku. Kusjuures ma ei arvanud, et see hommikune aeg nii mõnus on, sest ei tohiks ju vahet olla, kas tegeled päeva alguses või lõpus enda asjadega, aga minu jaoks vähemalt on. Hommikul on kuidagi rohkem motivatsiooni, et üldse midagi teha, mitte niisama seriaali vaadata. Selleks ma veel aga valmis ei ole, et kell viis üles tõusta. Harjutan tasapisi ja kui ma iga päev kell 7 tõuseks, siis see oleks ka juba suur asi. Lihtsalt vahemärkusena tahan öelda, et nii mõnus, et meil jälle suveaeg on, sest päevad on palju pikemad ja mida rohkem valgust on, seda enam ka minul energiat.

Aga tööaeg hakkab vaikselt kätte jõudma, niiet mis muud, kui head tööpäeva! Mõtlesin, et proovin iga hommik siia midagi kirjutada. Näis, kuis sellega läheb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.