Eluke

Varahommik rabas

Mul on juba päris pikalt mõlkunud meelel mõte minna rabasse päikesetõusu vaatama. Lihtne asi tegelikult, aga kuidagi ei ole end kokku võtnud, et ära teha. Nüüd juuli alguses mõtlesime sõbrannadega, et mis seal ikka – lähme. Ärgata kell pool kolm öösel ei tundunud just kuigi köitev, eriti minusugusele unimütsile, aga mis seal ikka. Vahel harva võib ju öö vahele ka jääda.

Reede hommikul kell kolm olin sõbranna maja ees. Olime veel vahetult messengeris kirjutanud ja üle kinnitanud, et ikka lähme, sest eelmisel õhtul näitas ilmaäpp hommikuks vihma ja kuigi me ei ole suhkrust tehtud, siis sellisel juhul oleksime tol konkreetsel hommikul minemata jätnud. Vihmast ei olnud aga haisugi. Kui kell tiksus juba üle kolme, muutusin veidi ärevaks. Miks Eval ometi nii kaua aega läheb? Saatsin talle veel ka sõnumi, et ootan maja eest. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistada, sest Evat ei tulnud ega tulnud. Evake oli aga suutnud selle poole tunniga magama jääda. Ei olnud midagi, kiirelt kark alla ja minek.

Päike pidi tõusma 4:22, aga kuna sõita tuli kuskil üle tunnikese – läksime Meenikunno rappa – siis aimasin, et päris päikesetõusuks ei jõua. No ja siis tee peal avastasime, et üks suur tee on kinni ja tuleb üldse kuidagi ringi sõita ehk siis õigeks ajaks jõudmine muutus juba lootusetuks. Aga sellest ei olnudki midagi, sest ilm oli nõnda sombune, et nagunii ei oleks midagi näha olnud. Samas oli hästi paks udu, mis muutis kogu elamuse veelgi maagilisemaks ja tegelikult lõppkokkuvõttes oli ikka päris lahe.

Muidugi ei olnud me ainukesed inimesed, kes mõtlesid varahommikul omadega rappa minna ja sestap ei saanudki me kohe laukasse ujuma minna. Tehniliselt muidugi oleks saanud, sest laugas oli suur ja lai, aga eestlane juba kord on selline, et kui keegi ette jõuab, siis lähed eemale ja ootad. Nii me jalutasimegi edasi ja sõime hommikust. Pärast tagasi rabalauka juurde jõudes olid teised eestlased minema läinud ja plats puhta meie päralt. Vesi oli nii soe ja mõnus, et ei tahtnudki välja tulla. See oli tõesti elamus omaette. Kella kaheksaks jõudsime koju tagasi ja saime tööpäevaga alustada.

Selline hommikupoolik siis, mis ilmselt jääb tükiks ajaks meelde. Aga las pildid ja video räägivad enda eest.

Lisa kommentaar