Mõtisklus

Võrreldes võrreldamatut

Kui ma olin 14, oli mul kogu elu planeeritud. Ma teadsin täpselt, millal peaks kõrgharidust tõendav diplom käes olema, millal oma kodu, millal abieluranda sõudma, millal lapsed tulla võiks. Ütleme nii, et mitte miski pole läinud nagu ma planeerisin. Tõele au andes, siis ega ma seda nüüd nii pingsalt ka plaaninud. Lihtsalt 14-aastaselt tundus, et kui kümne aasta pärast tanu all pole, jääd vanatüdrukuks. Kõik. Finiito. Elu läbi. 

Üldse tundusid toona kõik 30-aastased kuidagi nii täiskasvanud ja elutargad. Ma ei tea, kas asi on selles, et tollal saadigi varem täiskasvanuks ja tänapäeval vastupidi ollakse kauem lapsed, aga kui ma vaatan on sõpru, kes on 30-aastased, siis mõned neist on sama eksinud, kui kümme aastat tagasi. Kuigi kõik käivad tööl, on selles vägagi edukad ja osad elavad pereelu, siis ikkagi otsitakse jätkuvalt ka seda müstilist oma teed. Ma vist ei tea kedagi, kes täie kindluse juures väidaks, et jah, mina tean täpselt, mida elult tahan. Mulle veidi tundub, et vanasti ei olnud seda otsimist nii palju, tuli lihtsalt ellu jääda nende võimalustega, mis olid.

Pean tunnistama, et senimaani on mul täitsa kena elu olnud. Vaatamata sellele, et ma ei ole üldse seal, kus ma end teismelisena selleks ajaks arvasin olevat. Näiteks ei osanud ma mõelda, et veel 28-aastaselt ülikoolis õpin. Ideaalis oleks pidanud mul magistrikraad juba ammuilma käes olema. Kusjuures ma olen väga rahul, et alles nüüd uuesti õppima asusin, sest praegu on mul tagasi tulnud see tuhin, et oh, kui põnev on koolis käia ja õppida. Pärast bakat olin ma väsinud. Mõned aastad sai töö tehtud ja nüüd siis uue hooga. Sellest aga kunagi hiljem. Ma ei oleks mitte kunagi osanud aimata, et elu mulle sellised sõbrad ette veeretab, sellised seiklused ja üldse sellise elu. Ma olen väga tänulik, mis sest, et see erineb totaalselt mu ettekujutusest. 

Isegi, kui olen üldjoontes oma eluga rahul ja täitsa õnnelik ka, siis vahel, kui on halvem tuju, tuleb küll teatav enesehaletsus peale. Eriti, kui vaatan ümberringi, mida teevad minuga sama vanad või mõned aastad vanemad inimesed. Mõnel naisel on mitu last; valmistab perele ainult orgaanilistest koostisosadest söögikordi (see on kusjuures kõige suurem müsteerium, kuidas nad kõik nii hästi süüa valmistama õppisid)  ja manitseb teist ema, kui see julgeb oma lapsele krõpsu anda; teeb tööd; loeb iga nädal mõne „Sõda ja rahu“ paksuse raamatu läbi; kuulab inspireerivaid podcaste, on kursis kõigi päevauudistega ja jõuab neid veel oma sotsiaalmeedias kommenteerida, vahel isegi mõnega vaidlema minna, sest mis see Kats siis plärab, et tema maski ei kanna; ehitab maja ja elab üldse ideaalset pereelu. Loomulikult on neil ka vahel raske ja siis nad panevad endast üles #meigivaba selfi ja kirjutavad juurde, et päevad ei ole vennad. Ja siis olen mina, kes ma heal juhul enne hommikust veebikoosolekut jõuan juuksed ära kammida…

Kindlasti tahab keegi nüüd kisama pista, et see on fassaad, need naised näitavad oma elu ideaalsemana, kui see on. Aga teate, ma ei usu. Väikeste kirjanduslike liialdustega loomulikult, aga vabalt võib nii olla. Mõned inimesed lihtsalt ongi nii tegusad ja jaksavad justkui kõike. Imeinimesed. Ja isegi, kui see kõik on fassaad, siis ma ei süüdistaks neid, sest kammoon, see on sotsiaalmeedia, kus nad enda elu presenteerivad. Seda peab ise automaatselt kriitilisema pilguga jälgima, sest teadagi, et kõik ei ole alati nii nagu meile presenteeritakse. Aga see ei oma lõpuks tähtsust. Mina ise olen loll. Loll seetõttu, et ma võrdlen võrreldamatut, siga ja kägu. Ma ei saa end kõrvutada nende naistega, sest me elame niivõrd erinevat elu. Kui nemad on peamiselt pereinimesed, siis mina olen vähemalt praegu rohkem karjäärile keskendunud. Ja ei ole õiget ega valet. Inimesed valivadki sellise tee, mis neile sobib. Pealegi on inimestel ellu astudes juba niivõrd erinev stardipakk. Ei saa omavahel kõrvutada jooksma õppijat olümpiavõitjaga.  

Mina olen mõelnud, et kahekümnendad eluaastad on selleks, et laduda vundament edasiseks eluks. See on aeg olla isekas, elada endale, õppida ennast võimalikult hästi tundma ja üldse hästi palju õppida ja areneda. Ja õppimise all ei pea ma silmas seda, et loed eneseabiraamatuid ja võtad osa mõnest veebiseminarist, vaid reaalselt ikka hariduse omandamist. Muidugi saab ka hiljem, aga ma räägin suunast, mille mina olen valinud. Loomulikult ei peagi kõik inimesed ülikoolis käima, aga mind ajab iga kord muigama, kui lahtise peaga inimene väidab, et tal ei ole kõrgharidust vaja, sest ta saab selleta ka hakkama. Absoluutselt saab. Aga ülikool on nii palju muud, kui lihtsalt mingid teadmised selleks, et tööelus edukas olla. See annab teatava analüüsioskuse ja oskuse luua analüüsikategooriaid. Muidugi saab end ise ka arendada, aga see ei ole päris see. Tavaliselt need, kes ülikoolihariduse kahtluse alla seavad, on pigem ka need, kes ei ole ise seal käinud. 

Ma olen nüüd pool aastat jälle ülikoolis käinud ja selle ajaga ma olen nii palju edasi arenenud. Uskumatu, mida professionaalne juhendamine teeb ja kuidas õpitut saab päriselus rakendada. Näiteks oli mul aine „Loo jutustamine“, misjärel vaatan ma seriaale ja filme hoopis teise pilguga ja olen iga kord hämmingus, kuidas ma varem sellistele detailidele tähelepanu ei osanud pööranud. See on kõigest üks näide, aga jah, ma tõesti fännan õppekava, millel õpin. 

Loomulikult ei peagi kõik inimesed head haridust omandama, aga minu jaoks on see oluline. Ma tahan olla oma tulevastele lastele eeskujuks ja näidata, et on oluline olla pühendunud ja töökas, mitte oodata, et asjad ise juhtuksid ja sülle kukuksid, vaid näha oma unistuste nimel vaeva. Loomulikult ainuüksi see, et ülikoolidiplom taskus on, seda ei taga, aga hea hüppelaua annab see küll. Kui ise vähegi oled asjalik inimeseloom. Meie vanematel selliseid võimalusi ei olnud nagu meil praegu. Seega kasutagem seda head aega, milles elame. 

Jah, mu elu ei ole läinud üldsegi mitte nii nagu ma planeerisin. Aga samas ei osanud ma ka arvata, et võiksin kunagi inimesena nii palju kasvada ja areneda. Seega mul ei ole kahju, et asjad omasoodu läksid. Sest reaalsus on niivõrd palju parem, kui ma iial unistadagi oleksin osanud. Ja kuna ma olen loomu poolest optimist, siis olen veendunud, et elu saab ainult veelgi paremaks minna. 

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.